Inks Pariisis - Kes keda represseerib?
Päev pilvine ja sünge siin Pariisis..ma olen eilse koolipäeva shokeerivatest sündmustest endiselt häiritud..ja mõtlen siin tõsimeeli iseendast kui maailma halvimast inimesest...ma olin selle ettekandega kuu aega rämedat vaeva näinud...videoklipigi valmistanud...aga ma mõistan, et oli ikka kuramuse hull tükk minna põhiliselt prantslastest (loe korstendest...või on õige öelda korstnatest?...duhh mai oska eesti keelt) koosneva kamba ette ja neile suitsetamise halbadest tagajärgedest ja faktidest kõneleda..mu jalg tõmbus krampi ja hääl kadus ära juba enne tunni algust, kui klassiruumi uksetaga oodates tuli mingi meesterahvas ja kutsus mu õppejõudu „väikesele suitsule”...mõtlesin oooblaaaaa seda veel vaja..ei olnud kursis oma õpsi suitsulembusega..nii et vale teemavalik ja ilmselt maksan ma selle eest oma hindega...
Meheks olemise kergus
Sain sellega hakkama. Kirjutasin just uue loo, mis eestikeelse versioonina kõikide Maarjamaa raadiojaamade TOP`id vallutab..Lugu võib teile ühe teise tuntud Eesti looga veidi sarnane olla, kuid kellele kaebad?..Lugu algab siis sõnadega: Eesti MEES olen ja Eesti MEHEKS jään, kui mind Eesti MEHEKS loodi, Eesti MEES olla on uhke ja hää, vabalt vaarISA moodi.
Võimalik, et mind inspireeris miski meessuguhormoon, mis mu organismis ajutiselt domineeris. Kuid üldiselt on minu siiamaani üsna traditsiooniliste väärtustega naise elu hakanud karile triivima ja sellel karil on nimi (Meestekari :)). Miks me ülistame mehi? Ja miks meile (neile naistele, kel kahe vanemaga perekonnaelu kogemus olemas on) meeldib isa ees muljet avaldada ning tema heakskiit oma ponnistustega ära teenida?
Tudengi staatus võrdsustatud NULLiga?
Kui veel 3 aastat tagasi, kui ma oma 7 asja kokku pakkisin ja suvepealinna tolmu jalgadelt pühkisin, Tartu tudengielust rõõmu tundsin ning pigem muretult oma elukest elasin, siis tänane tudengipõli minult 10 palli skaalal enam nii kõrgeid hindeid ei saaks. Jaaaa – ajad on muutunud.
