robe de soirée longue.

Si il n'y avait pas Pinterest je serais probablement le partage de robes de mariée à partir des mêmes six designers plus et encore et encore,et gagner la date serait un snoozefest.(Tear.) Mais heureusement Pinterest existe,et je avoir un démangeaisons épinglant doigt,ce qui est la façon dont je viens de découvrir concepteur de robe de mariage Elizabeth Dye.Je freaking out sur l'ensemble de ses magnifiques robes-et je pense que vous les gars seront aussi!

Robe de Mariée 1: Halo

Robe de mariée 3: Spellbound

Robe de Mariée 4: The Lady Vanishes

 robes de mariee bordeaux

Robe de Mariée 5: Pour Emily

Comme avec le concepteur de robe de mariage Je vedette mardi Elizabeth Dye fait faire des robes bustier de mariage,mais ceux nonstrapless sont mon préféré!

robe mariee bordeaux Lequel de ces robes de mariée est votre favori?

Photos: Gracieuseté de Elizabeth Dye.

Teekond Shveitsi oli algamas kuid segadus ja teadmatus kuhu täpsemalt minna oli suur. Olime lootusetult ära eksinud linna, tundus ,et Berliin ei saagi otsa. Uueks sihtmärgiks oli järgmine linn Potsdam.  olin ärevil ja optimislik. Mõtlesin, noormehele keda olin Berliinis kohanud, olin kindel, et kohtan teda kunagi veel. Istusime ühe vanema maja trepi äärele ja pukasime. Kotid olid meil rasked, kuigi tegelikult seal sees midagi ei olnud. Koige eluvajalikum vaid ja hunnik Mc Donaldsï Happy Meali mänguasju, kuna see eine oli Saksamaal kõige odavam ja suurem. Millegipärast ei suutnud ega tahtnud neid ära visata. Hakkasin jälgima tumedapäist härrasmeest, kes vedas samast majast endale autosse kohvreid ja portfelle.
Mul tekkis mõte ,kui ta oli lopetanud oma asjadega, läksin ta juurde ja küsisin, et ega te juhuslikult Potsdami ei sõoda? Meesterahvas polnud sugugi üllatunud, vastas ainult ülima uhkusega, et ta sõidab väga lähedale Shveitsile. Bingo! Me olime võitnud jackpoti.

Me jõudsime Berliini äärelinna. Kus kõik või vähemasti pooled vastutulijad mind ja Mariid teretasid, suure naeratusega. See täitis mu südame suure rõõmuga. Tundsin kuidas õhk kiirgas kõike positiivset, kuidas lilled tolmnevad seal Saksamaa äärelinnas erilise tähtsusega, suuremaga kui mujal. Kosutav oli mu  kõrvadele see äärelinna ühtlane kirkav sumin, see oli muusika vahelduseks autoteede müradele, see oli algus. Olime jõudnud meie esimesse peatusesse ja see ei saanudki olla muud kui - paradiis, meeletu, meeletu paradiis...

Saabus hommik. Ma olin maganud nagu väike laps, väljapuhanud, virgas ja näljane. Kõik need kolm tegurit ajendasid nii mind kui Mariid kiiresti asju kokku pakkima. Lippasime paar meetrit eemal olevasse bensiinijaama poodi. Olime sattunud kuskile maa kohta. Koht oli väga vaikne ja rahulik. Tõttasime wc´sse hambaid ja nägu pesema. Alguses ma mõtlesin, et seal töötav naine hakkab meid veidralt vaatama, meie tegevuse sablina peale aga kaugel sellest, tundus, et see oli tema jaoks tavaline nähtus. Hambad pestud ja kõht nuudlitega kinnitatud, asusime oma teekonnale.

Avasin paki nuudleid-ostsin need Eestist kaasa.Sõin sellest oma kohu täis. Marii liitus minuga. Siis oli minu kord hääletada. Seejärel jäi seisma üks vanem Volvo, mille rool oli meile tavapärasest teisel pool. Autost väljus mees, kes aitas meil asjad pagasisse panna. Küll seal oli palju süüa! Taipasin siis, et sellisest asjast hakkan kogu oma reisi jooksul palju puudust tundma. Palju ei jäänud puudu, et küsida...küsisin hoopis, inglise keeles, et kuhu minek? Tema, et Inglismaale sõidab autoga. Meil selle üle väga hea meel, sest mees oli nõus meid Poolani ära viima. Tegin kommentaari Mariile toidu kohta, eesti keeles. Mees vastas mulle seepeale eesti keeles nagu muuseas. Ta nautis enda magusat võitu. Tegu oli eestlasega. Sain esimese õppetunni, veendu, mis rahvusest inimene on, enne kui väga julgelt ja avalikult eesti keeles rääkima hakkad.

Tean,et mul on vaid jalad, mis tahavad ära joosta. Ma ei suutnud vaikida, ma ei osanud end keelata. Ma ei tahtnud enda olemusele ja tunnetele miskit keelata, et kui on tunne, siis tuleb minna. Peab olema seal, kuhu süda kutsub. Ma ei osanud tunda hirmu. Hirmu polnud kuskil, hirmu polnud milleski. Hirm oli võõras. Elu, milles elanud olin aastaid - oli ka mulle võõraks kujunenud.