EEVA blogid

Meheks olemise kergus

Sain sellega hakkama. Kirjutasin just uue loo, mis eestikeelse versioonina kõikide Maarjamaa raadiojaamade TOP`id vallutab..Lugu võib teile ühe teise tuntud Eesti looga veidi sarnane olla, kuid kellele kaebad?..Lugu algab siis sõnadega: Eesti MEES olen ja Eesti MEHEKS jään, kui mind Eesti MEHEKS loodi, Eesti MEES olla on uhke ja hää, vabalt vaarISA moodi.

Võimalik, et mind inspireeris miski meessuguhormoon, mis mu organismis ajutiselt domineeris. Kuid üldiselt on minu siiamaani üsna traditsiooniliste väärtustega naise elu hakanud karile triivima ja sellel karil on nimi (Meestekari :)). Miks me ülistame mehi? Ja miks meile (neile naistele, kel kahe vanemaga perekonnaelu kogemus olemas on) meeldib isa ees muljet avaldada ning tema heakskiit oma ponnistustega ära teenida?

Ma ei tahaks end feministina identifitseerida, kuid on teatud asjad, mis mind naiseks olemise juures häirivad küll ja seda just neil hetkedel, kui asja meestemaailmaga võrdlema hakkan.

Eesti meeste külluslikku elu kõrvalt jälgides (mis puudutab reaalset olukorda - ilusaid naisi jalaga segada) näen ma ohtu. Ohtu monogaamsele kooselule meie ühiskonnakorralduses.

Minu uskumuse kohaselt algselt meeste hulgas epideemiliselt levimist alustanud hullamise pisik on tänaseks jõudnud ka naiste hulka ja tagajärgi, mis enamjaolt siiski halvamaitselised, ei tunnista justkui keegi.

Mis või kes on üksikema? Minu arvates heade meeste nappuse ja tugevate naiste tohutu ülekaalu tulemus. Ma ei tea ühtegi naist, kes enda kõrval heal meelel eluaegsena sellist patnerit näeb, kelle enesehinnang ümmarguse nulli moodustab ning
kes oma hälbelist käitumist joomarlusena väljendab, mis omakorda püksikummi lõtvuse probleeme tekitab. Miks on nii, et meie ühiskond ei ole piisavalt tugev, et hulkurist rongaisa hukka mõista ja sanktsioneerida, küll aga võtab ühiskond endale õiguse vaadata altkulmu neile naistele, kes vale valiku tagajärjel end jobuga seovad. Jobuga, kes endal vaid spermapanga funktsiooni teadvustavad.

Öeldakse, et truudus on juhuse puudus – kas ikka on? Teatud ühiskondades kindlasti ja minu suurim hirm on globaliseerumise, metropolistumise mõju truuduse puuduse levikule. Isikliku läbielatu põhjal võiks näitena tuua Pariisi, kus mõni aeg oma elust elatud on. Mul tekkis kerge konflikt kooli lõunalauas karja meestega, kes mind vaat et mõniasid, kuna julgesin avalikustada, et mul on Eestis elukaaslane, keda respekteerin ja kellega elupäevi lõpuni koos veeta soovin. Mind naerdi välja! Ja vastuargument nende poolt oli, et mõttetu on oma elu raisata vaid ühele partnerile (olgu see siis mees või naine). Ma olin ehmunud.

Need isendid konkreetselt otsisid endale neid sobivaid juhuseid, nad lausa nägid roppu vaeva, et selliste „juhuste otsa sattuda”. Välisvaatlus annab alust arvata, et ka Eestit ohustab ja on osaliset juba halvanud selline „peataolek”. Tahetakse liiga palju – tahetakse kõiki nö tundma õppida. Nagu me elaks endiselt Nõukogude Liidus, kus iga süllelangenud võimalus on puhas kuld ja defitsiidne saak, mis vajab ärakasutamist, sest jumal teab, kunas jälle saab. Tarbimishullus ei puuduta tänases Eestis mitte ainult toidu- ja olmekaupa, vaid rahumeeli, ingellik ilme silmnäos kinni, konsumeeritakse ka teisi inimesi, partnereid.

Klubide väisamine on jäänud aina harvemaks nähtuseks minu eluolus, kuid need vähesed korrad, mil sinna keskkonda sattunud olen, on olnud õõvastavad kogemused. Oma silm on kuningas kogemusi kinnitavad ka meessoost sõpradelt kuuldud jutud klubivampidest ehk naistest, kelle õhtu taas korda on läinud, kui keski mees, kes kukru vahelt kopikate pudistamisega kooner ei ole, neile veel ka ööbimist pakub. Mu sõber šveitsist, kes suvel siiakanti juhtus sattuma oli wow-efektist keeletu, kirjeldamaks seda hästi säilinud lihaleti laia valikut Eesti klubides. Ta oli õnnelik, kuna nägi nõnda palju saadaval templiga otsaees ringi liikuvaid rindadega objekte. Tema sõnad:” Eesti meestel ikka veab, iga kell võib uut õnnestuma määratud projekti alustada..”

Ehk siis Eesti mees, kes sa veel ei ole poisipõlve minetanud (see ei puuduta kõiki), loodan siiralt, et suudad oma suhtumist naisesse korrigeerida, et naine, keda sinu jaoks ilmselgelt liiga palju on, sel Eesti piirialasse jääval alal, ei peaks „ajaga kaasaskäivalt” muutuma järjest odavamaks või veel hullem, ei läheks endale Hiinast, kus teadupärast poisslaste saamise ja allesjätmise vaimustus levinud on, meest tooma. Meest, kes on karske ja muidu vooruslik, kes oma naise pihta kunagi kätt ei tõsta, kuna ühiskonnas, kust tema pärit on, oli partneri leidmine siiski tihtipeale ülejõukäiv ülesanne.

Inks