EEVA blogid

Tudengi staatus võrdsustatud NULLiga?

Kui veel 3 aastat tagasi, kui ma oma 7 asja kokku pakkisin ja suvepealinna tolmu jalgadelt pühkisin, Tartu tudengielust rõõmu tundsin ning pigem muretult oma elukest elasin, siis tänane tudengipõli minult 10 palli skaalal enam nii kõrgeid hindeid ei saaks. Jaaaa – ajad on muutunud.

Räägin asjadest oma mätta otsast ehk üdini subjektiivselt. Viimane ots kohaliku ühiskonna arengus on pannud mind oma hetkestaatust siunama ja seda pigem häbenema. Ühiskond justkui vaatab kogu oma ülejäänud liikmeskonnaga sulle ülalt alla – juhul, kui julged end üliõpilaseks nimetada.

Üldine norm on see (mille nn võitjate põlvkond on järgmistele põlvkondadele pärandina jätnud) et oled noor, see tähendab automaatselt ka edukat. Minu arvates oleks ammu aeg need kaks ka õigekeelsussõnaraamatus ja mujal sünonüümideks nimetada. Normaalsuse määratlusest lähtuvalt on taunitav see, kui sa ei ole 22 aastaselt kõrgharidusega ja vähemalt keskastmejuht, kuna selle ainsaks alternatiiviks, selles vanuses, tundub olevat mingi hale täiskasvanu, kes oma madala IQ kompenseerimiseks ikka veel lapsekombel (üli)KOOLIS peab käima ja argipäeval lõunasel ajal, eriti just Tartu linnas, businessmanidele ja –womanidele ettenähtud kohvikukohti oma raamatukuhja ja läppariga hõivab. Häbi lugu?

Pärast seda, kui ajakirjanduses too kahetsusväärne lugu avaldati, kus räägiti söögikohast minemakihutatud tudengitest, kelle suur süü oli see, et nad ei olnud piisavalt suure summa eest, toidukoha poolt pakutavat tellinud, on mul tekkinud probleeme.

Kui varem valmistas ehk mõningasi raskusi uues toidukohas avatlevast menüüst enda jaoks kõige isuäratavama väljavalimine, siis nüüd tekitab mulle murekortse ja kolmekordset ohtu migreenihoog endale hankida see, mis hinnaklassi kuulvat rooga tellida. Tihtipeale on tellitava väärtus otseses seoses sellega, kuidas teenindaja sinusse suhtub, sest need „odavad supilimpsijad” ei too erilist pappi sisse.

Selle kirjatüki onlineversiooni kommentaare lugedes tuli selgelt välja, et on kamp kliente, kellele tuleb ennast samuti teatud söögikohtades tõestada, sest tee joomine on häbiasi. Kui tee, siis rummitee, sest see maksab viis korda rohkem.
Teine teema, mis küber-kommentaarides silma torkas, oli kontorirottide äärmiselt egoistlikud ja poliitiliselt ebakorrektsed sõnavõtud nn läppariinimeste pihta. Üsna suurt osa suupruukijatest häiris nii meeletult see, kui keegi teine suutis oma lõunapausil lisaks mäletsemisele veel ka miskit asjalikku laptopi abil korda saata ehk siis oma ajakasutuses ratsionaalsem olla. Minu meelest on absurd kõigilt teistelt sama oodata, kui ise arvutiga muud targemat peale ei osata hakata, kui interaktiivses jututoas istuda (MSN). Paljud suudaks 30minutilise toidu ootamise ajaga edukalt terve uurimustöö peatüki valmis meisterdada, kui seda ei saadaks mingite vasaku jalaga voodist välja astunud torisejate etteheitvad pilgud, mis tekitavad vastu tahtmist tunde, nagu oleks tarkuse tagaajamine patt.

Lühidalt, mul on kahju, et kohvikud ei ole enam ajaveetmiseks või –parajakstegemiseks, vaid tuled-tellid-sööd-jood-kaod! kohad, kus kõige vähem teretulnud kliendiks peetakse tudengit.

Inks