KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" III
Autotuled 1/4
Just sel hetkel, kui Benjamin mõtles end tagasi ühikasse vedada, keerasid autotuled kaldateele. Eha tegi juba värava lahti, sõitis sisse, sulges värava ja manööverdas auto maja kõrvale varjualusesse.
Naine pühkis täielikus vaikuses autost oma jalajälgede lund. Lükkas tasakesi ümisedes ära vahepeal sadanud värske lume majatrepi ja kuuriukse vahelt. Võttis siis autost sillerdava õhtukleidi, mis rippus puu peal ning kõndis majja.
Loe edasi: KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" III
Teeme ise uue aasta heaks
Alati tuleb mingil hetkel teha kokkuvõtteid ja tagasi vaadata, et mõista, mis vajab muutusi ja mis mitte; vahel tuleb midagi välja jätta. Inimesed on niivõrd oma igapäevastes tegemistes kinni, et ei suuda enam vahet teha, mis on nende elus kahjulik ja mis kasu toov. Kiire elutempo juures harjutakse kõigega, sest lihtsam on harjuda kui aja nappuses süveneda erinevate asjade tegelikule tähtsusele. Tavaliselt võetakse kokkuvõtete tegemine ette just aasta lõpus, mil saab kõik halva jätta möödunud aastasse ja kõik hea uude kaasa võtta.
KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" II
Juuli 1/12
Kui Benjamin kaupluse ees hämaruses istet võttis ja odava sigareti süütas, siis Eha – “naine nagu ekskavaator” – Vuntsiga napilt ja närviliselt oma mõned laused vahetaski. Endal keha ka siis otsekui lennus ja minekul, kui jalad viisakusest hetkeks paigale jäid.
Ilus. Salapärane. Küllap tal on mees. Mõtles Benjamin pilguga Eha sihvakat kogu kombates. Eha teda ei näinud. Ja kui oleks näinud, poleks vahet polnud. Mida ühel hämara lastetoaga Benjaminil võiks olla sellisele leedile huvitavat öelda? Kuidas käsi käib ja ilus ilm, eks ole.
Loe edasi: KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" II
