EEVA naistekas

Neljapäev, 28. March 2024

Last updateK, 13 Sept 2023 9am

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

EEVA blogid

Kriisiaja eestlane

Eestlane on ikka üks omapärane isend selles maailma paljurahvuselises populatsioonis. Tema mõtted ja teod on harva salapäravabad ning iga liigutuse ja üteluse tagant võib veel teist ning kolmandatki seost/mõtet otsida ja seda ka leida. Mitte, et säherdusi mujal ei eksisteeriks, kuid siinne mitmekülgsus ehk mitu külge ehk kaks või enam palet ei ole sageli teps mitte positiivse tähendusega. Ebaloomulikult suur blend-a-medi naeratus ühes ringkonnas kipub liig hõlpsalt hetkedega virilaks minema – vahetevahel on küll tunne, nagu me oleks puudega ühiskond, kes ei suuda positiivseid tundeid ja emotsioone endas pikemalt kui loetud minutid, kanda. See on mass , enamus, mis vähemuse endasse matab. Näitlejameisterlikkusega ollakse ühiselt arrogantsed ja salaja sekka ka susserdavad – kuid kas praegune paljukurdetud raske aeg ei peaks soodustama ühtsuse kasvu ja koosmeele tõusu, et ununeks eestlasele nii omane „vägisi naabrist parem“ olemine! Ühesõnaga kriisiaja eestlane krigistab omaette hambaid ja seisab pahatihti endiselt naabri poole seljaga – paremal juhul külg ees.

Kaasaja ohkamise kultuuris, mis tähendab iga uue hommiku alustamist nutuseid ridu täis ajalehe avamisega, mis annavad detailseid ülevaateid kõigest, mis maru halb, surutakse iga pisemgi positiivsem algatus jõuga maadligi. Näide, mis kui rusikas silmaauku võiks olla Minu Eesti mõttetalgute materdamine kõikvõimalikke infokanaleidpidi. No milleks? Miks on vaja igas algatuses vaid puudusi otsida ning neid võimendades ka teistel muidu lootusrikkust tulvil inimestel meel mõruks teha? „Ole kuss!“ Öeldakse sulle otse avalikult või ignoreeritakse peenelt su eluterveid püüdlusi midagi paremuse suunas muuta. Need on mingid teised inimesed või minu endised kolleegid või inimesed muust linnast, kelle elu heaolu tase on jalgpalliväljaku hooldatud murutasemest madalam – minul endal on kõik hästi, mistõttu see minus erilisi muremõtteid esile ei kutsu. Me pole ehk harjunud teiste pärast muretsema? Kust saab alguse tubli ja omavastutusega kodanik, kelle põhitegevusalaks ei oleks olla laisk?

Kujuteldav giljotiin meie kõigi peade kohadel jääbki ähvardavalt terav ots meile kahjulikus suunas rippuma, kuniks ei toimu muutusi kõigi (või vähemasti suurema osa ühiskonna liikmete) peakestes. Tuleks jõuda arusaamisele, et meie kõigi ühisosa on uskumatult suurem, kui see isiklik sfäär, mida kõik arendama ja laiendama kipuvad. Kõik minamaanid võiks kiiremas korras mõistmisele jõuda, et oma ninaotsast kaugemale nägemine peab saama normiks ja ühiskonna edenemise trumbiks võiks olla sallivuse kasv kaaskondsete aadressil. Olgu see kaaskondne mis rahvusest tahes – Eesti hea käekäik ei ole vaid saja ja ühe „kõrvadega Vello“ asi, mida ajada. Inimesed ei julge ühiste hädade ja murede puhul koonduda, et päid kokku pannes kasumlikke lahendusi välja käia. Ei julgeta avalikult tunnistada, et on vajakajäämisi ka iseenda osas, mistõttu ei saagi oodata mingeid muutusi paremuse suunas, sest koguaeg oodatakse mingi grupi „teiste“ tegutsemist. Meie tunde nappus kummitab meid kurjal ajal ning laseb piinaperioodil nätsu kombel venida. Ja uskuge, see jääbki venima, kui väärtushinnangutes, mis paljude inimeste käitumiste alustaladeks ka on, mingeid radikaalseid muutusi ei toimu. Ma mõtestaks seda selliselt, et siiamaani halvaks või tühiseks peetu oleks ehk kohati mõttekas ausse tõsta ning lugupidamise redelil mõne astme võrra kõrgemale tõsta. Alustada võiks perekonna olulisemaks pidamisega kui seda on palganumber või uhke autovelg, räigeid kommunaale tootev elupind mõne maja kõige kõrgemal korrusel, mis meie pealinnas leidub või uue hooaja glämm-päikeseprill. Kõik on pidevalt sunnitud tundma mingit tungi, mis sunnib igal alal ja igal ajahetkel vaid konkureerima – käibel on vaid kaks sõna, mida iga eestlane eranditeta tõsiselt võtab, need on „Mina“ ja „parim“. Ehk oleks abiks sihi seadmine kõigile osapooltele miskit pakkuvale koostööle? Usun, et koostöövõimeliste kollektiivide rariteetsus meie ühiskonnas on olnud üks neist kividest, mille otsa komistamine palju paksu pahandust kaasa on toonud ja toob edaspidigi.

Kuid rääkides veel väärtuste muutmisest ja koostööst, siis üks kollektiiv, mis igas ühiskonnas esindatud on ja meie omas 50% juhtudest vett vedama kipub minema on kollektiiv nimega perekond. Miks pole näiteks perekond eesti inimeste jaoks mingi saavutus? See on pigem nagu häbiasi, kui sul järeltulevat põlve (mõne jaoks) liiga palju kipub olema. Ma olen veel oma lapseta oleku juures mitmel juhul täheldanud, kuidas noori lapsevanemaid nende sõprade ja eakaaslaste poolt küll PaljuÕnne sisuliste sõnavõttudega kostitatakse, samal ajal silmis sügav kaastunne, mis tähendab siis kurvastavat tõdemust, et nood värsked pisipõnni omanikud ei saagi enam endale ehk trendimaailma tipus olemist lubada, sest nende eelarve peab teisiti jagunema hakkama.  Ma räägin, et selliseid juhtumeid on võimalik kohata, neid leidub.

Milline on kriisiaja eestlase valmisolek muutuda? Mulle tundub et ümmargune null - kuid ma julgen unistada sellistest eestlastest, kes on kohanemisvõimelised, kes ei too aegade algusest nende lõpuni oma tusase oleku ja salvava loomu põhjenduseks mingit sajanditetagust orjaaega, kes ei lase olukorral nii hapuks minna, et peale õlgade kehitamise ja riigi lagunemise muud teed kõndimiseks valida ei olegi. Ma usun selle „Fööniksi“ tuhast tõusmisesse. Vaja oleks rohkem uskujaid ja neid, kellel jätkub tahtejõudu nii enda kui teiste jaoks.

Inks

  • Haldaja: Windway OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!