EEVA blogid

Eksperimendid

Vehin rõõmsameelselt pöidlad üleval kätega, kui minult küsida millised on sinu sõbrad. Nad on absoluutselt asendamatud ja minu respect, kuna nad suudavad sundimatult kesta vahetada ning minu hullumeelsete ideedega spontaanselt liituda. Aegajalt lahmib igapäevaelu lumelabidaga pähe andes märku sellest, et olen magedaks muutunud ja viskab nagu muuseas kamaluga ideid, mis peaks SantaMaria kollektsioonist puduvaid vürtse elule lisama.

Seekord pidasime plaani mõned eksperimendid nädalavahetusel läbi viia. Meie esimene eksperiment, mida poisid seltskonnast jube „sportlikuks plaaniks” (sportlik plaan on mõnelpool slängina kasutusel kui „hea mõte“ sünonüüm) pidasid, oli tänavalt naisterahvaid leida, kelle poole pöörduti palvega FHM`is poseerida. Nn. ohvrit kõnetas korraga kaks meie hulgast, üks poiss ja üks tüdruk. Poisi kohus oli „ohvri” välimusest erilises vaimustuses olla ja tema seksapiilsust taevani kiita. Tüdruk esindas assistenti, kes „modelli” kontakte üles märkis ja tasakaalustava poolena kogu ettevõtmise normaalsust kinnitas. Reaktsioone oli igasuguseid. Kuna kaasajal on naiste hingekirja kuuluva inimese vanust üha raskem välisvaatluse tulemusel täppi panna, siis üks kergelt koomiline situatsioon nägi välja selline, et sõber taas ekstaasis ja silmad punnis peas, moosimas üht näkki, kui too äkki küsis:”Aga, kas see lasteahistamise paragraafi alla ei lähe vää? Ma olen ju kaksteist...” Te oleks pidanud nägema seda sõbra grimassi, mis sekund murdosa jooksul ta näole tekkis. Tõepoolest see teenager nägi välja nagu 25. Kummaline, miks tänapäeva noorus nõnda kiiret vananemist ihaldab? Tüdrukul oli vähemalt sama silmatorkav ja tugev meik, nagu klouni abikaasal tsirkuses (ma olen miskipärast alati kloune meessoost olendeiks pidanud) ja mustast lateksist, üle põlve ulatuva säärepikkusega ja tikk-kontsaga saapad, ei mõjunud ka just 12.aastase jalavarjudena. Ilmselt on viga minus, kes ma ülemäära konservatiivne kaldun olema.

Üks keskealine daam, kellele meie kaheliikmeline delegatsioon taas suure hurraaga peale lendas, oli ilmselgelt sillas, et teda tuntud „teadusajakirja” esikaanele himustatakse. Daam heitis erilise motiveerimis-protsessita suurema ja soojema kehakatte (loe mantli), et sõber saaks oma spetsiaalse naisekeha-mõõdulindiga, nagu ta daamile selgitas, mõned asjasse puutuvad mõõdud võtta. Pärast komplimendisadu mindi lahku teadmisega, et nädala pärast kohtutakse taas. Meil õnnestus üheksalt ettepaneku saanud naisterahvalt kõigest kolm jah`i välja võluda, oli ka paar poliitiliselt korrektselt vormistatud ei`d ja ülejäänud kuulusid kategooriasse räme/ropp sõim või ignorantsus kuubis koos „elegantse” keskmise sõrme lisandiga. Need kolm kaanestaari said päeva lõpuks oma telefonidesse ka tekstisõnumid sisuga:”Tere! Siin Teie päevased liba-FHM`lased. Vabandame, et Teie päeva veidi nalja tõime ja seda Teie kulul, kuid vahel tuleb teha väike nali ja naps! Keegi kurjalt tagasi ei helistanud, tuli vaid üks „..ma arvasin küll, et see on kuidagi kahtlane ettepanek..” sms.

Tookord oli ju nädala viies päev, mil linnavurled, nagu me oleme, tavatsevad klubis lõõgastumas käia. Olime taas ühel nõul, et kui juba eksperimenteerimiseks läks, siis võiks ju peole ka värvi lisada. Kell oli löönud pool üks pärast keskööd, kui Tartu ühe popima klubi uksetagusest järje-korrast võis leida seltskonna moodsaid maainimesi. Seal me siis seisime, liigsest tähelepanust ilmselgelt mõnu tundes. Meie outfit oli tookord stiilipuhas põllult tulnud talunoor. Poistel kottis, veidi räpased, alumisest otsast kummidega dressipüksid jalas ja mingid värvilised, kohati aukus, mõnel juhul aga paigatud kilejoped seljas. Tüdrukutel rätid peas ja kulunud kitlid retuusiseid jalgu varjamas. Kohustusliku aksessuaarina olime kõik klassikalise maalähedase elemendi, plekist ämbri või punutud kartulakorvi ühe sõbra lahkete vanavanemate poolt, kaasa haaranud. Otse loomulikult oli turvameestel mingi maainimeste allergia ja neid vaevas tõeline südamevalu, kui nad pidid kujutama pilti litritega kaetud pluusides. Võltsitud dokumentidega ja plaatina blonde neiusid kõrvuti meiesugustega tantsimas. Üks lõuapoolik meie hulgast seal seletas, et me tuleme Kondivere külast ja Ussipeetri talust ning me oleme esimest korda linna käimas. Väga pika jutu tulemus oli see, et turva siiski leebus ja maakad nagu me olime, saime „esimest” korda diskole. Kuna turva märkas ühe noormehe ämbris olnud piimapakki, siis tuli muidugi keelitava lausega: ”Oma piimaga klubisse sisenemine keelatud!” meilt see joogipoolis ära võtta. Kuid kurvast meelest oli asi kaugel, sest klubis sai piima joodud küll ja veel – white russian`i nime all seekord.

Minu subjektiivne arvamus on see, et korralik ja kombekas jõuan ma kondivalus vaevleva vanainimesena olla küll. Inimesed võtkem vabalt! Senikaua, kuniks teguviisid põhiseadusega vastuollu ei lähe (need piirid on muidugi aegajalt hägused, sest inimesed lubavad endale igasugu tõlgendusviise neist seadusist), on kõik tip top. Naeru poolt treenitud kõhulihaseid kõigile! :)

Inks