Oska aega planeerida
- Kategooria: Pere & vaba aeg
Me elame kiirustavas ühiskonnas. Meie esivanemad alistusid ajale, meie võitleme sellega. Nemad maalisid aeganõudvaid portreesid, meie aga vihastame kui ei saa oma puhkusepilte tunni ajaga kätte. Üks Washingtoni loomaaia talitaja ütles hiljuti, et enamik külastajaid arvab, et jõehobud jäävad vee alla lõpmata pikaks ajaks. Tegelikult on nad seal keskmiselt üheksakümmend sekundit, aga külastajatel ei jätku lihtsalt nii palju kannatlikkust, et oodata.
Aja surve tapab suhted. Loomulikult tahaksime me kõik olla üliinimesed, kes käivad täiskohaga tööl, tegelevad mitme spordialaga (edukalt!), omandavad mitmeid keeli, korraldavad pidusid, piknikke ja muid üritusi ning pühendavad ennast samal ajal 100% perekonnale. Kuid kahjuks on see võimatu. Meie kõigi aeg on piiratud. Olenemata sellest, kas ma olen rikas või vaene, tark või rumal, edukas või edutu, on mul täpselt niisama palju aega kui kõigil teistel. Iga päev on mul täpselt 1440 minutit, millest peale ärkamist on järel keskmiselt 1000. Kui ma kulutan tunni sellest mingile tegevusele, ei saa ma seda kulutada millelegi muule.
Meil on piisavalt igasuguseid aega säästvaid seadmeid, neid tekib iga päevaga aina juurde ja juurde. Kuid paradoksaalselt tundub ka aeg iga päevaga minevat aina kiiremini ja kiiremini. Mida rohkem on meil atribuutikat mis aitab „aega säästa“, seda vähem tundub olevat seda, mida säästa. Me kannatame kroonilise ajapuuduse käes, meil ei ole tegelikult piisavalt aega mitte millegi jaoks. Meil ei ole isegi aega asjade üle järele mõelda.
Kuid kui paljud meist elaksid oma elu kiirustades kui mõtleksime, et elu on ja saab alati olema nii kiire ja meil ei ole mitte kunagi aega luua häid ja tugevaid suhteid oma laste ja abikaasaga? Ja siis me lollitame ennast mõeldes, et praegu on lihtsalt elus selline kiire periood ja kui see on möödas, siis on meil rohkem aega. Ootame kannatlikult seda vaiksemat päeva, kuid enamiku jaoks on see illusioon – see päev ei tule kunagi.
Keskmine isa kulutab päevas vähem kui viis minutit neljasilmajutuks oma lastega, samas vaatavad need lapsed päevas keskmiselt kolm tundi televiisorit ja veedavad kaks tundi arvuti taga. Need isad võivad olla tööl väga edukad, kuid kui nad lõpuks leiavad aega oma laste jaoks, on need suureks kasvanud ja neil on juba teised plaanid. Alati on vaja veel midagi saavutada, midagi ära teha enne kui leiame aega õpetada oma pisike põngerjas jalgrattaga sõitma või talle unejuttu lugeda. Ja siis kui me selleks lõpuks aja leiame adume imestusega, et „pisipõnnil“ on juba autojuhi load tagataskus ja „põngerjas“ ei tule enam ammu koju enne kui meie juba magame ja kui tulebki, on tal vaja valmistuda keskkooli lõpueksamiteks. Ning abikaasa (üllatus-üllatus) ei olegi huvitatud romantilisest õhtusöögist kuna ta on viimased kakskümmend aastat üksi söönud ja sellega kaunikesti harjunud. Uks on sulgunud.
Aeg jookseb meil eest ära kui me tal lihtsalt sarvist ei haara. Me ei saa küll aega seisma panna, kuid me saame valida kuidas me seda kulutame. Aega tuleb endale võtta.
Aega rääkimiseks. Aega kuulamiseks. Aega teineteise jaoks, aega laste jaoks. Ja see aeg tuleb just nimelt võtta. Kui me ise seda aega enda jaoks välja ei võitle, ei tule meie kiirel ajastul keegi seda kandikul pakkuma. Alati on ees midagi muud, mis ootab tegemist.
Leidke aega selle jaoks mis on teile tõeliselt oluline. Aeg on parim kink, mida te oma lähedastele saate anda. Ealeski pole keegi oma surivoodil öelnud: „Soovin, et oleksin rohkem tööd rüganud ja televiisorit vaadanud...“.
Kristel Jõesaar
