Kui rahakotti täidab naine
- Kategooria: Pere & vaba aeg
Perest ja rahast on erinevate vaatenurkade all räägitud aastaid - naine ei teeni üldse, naine teenib rohkem kui mees, mees teenib kordi enam kui naine jne. Harva julgeb aga keegi tunnistada, et tema mees ei too üldse raha koju ja kogu materiaalne vastutusekoorem lasub naise õlgadel.
Kevadest oma kolmandat aastakümmet käiv kolme lapse ema Marileenu peres just nii asjad käivad. Mees tuli päevapealt töölt ära aasta ja mõned kuud tagasi, kui paari noorim laps oli kõigest paari kuu vanune.
Ilus algus
Põhjenduseks ütles vaid, et tema polevat seda tüüpi inimene, kellele meeldiks regulaarselt kellast kellani kuskil istuda. Pigem nokitseb kodus mõne majapidamistöö kallal või tegeleb asjadega, milleks töö kõrvalt aega ei jäänud- käib kalal ja putitab aastaid garaažis seisnud poolpidust mootorratast.
„Ma ei osanud alguses selle jutu peale midagi kosta. Kõigile meeldiks ju nii elada, aga lapsed tahavad süüa saada ning makse peab ka millegi eest maksma, rahapada meil magamistoas ei kasva,“ kommenteeris naine.
Tegelikult ei olnud Marileenul uuesti tööle minemise vastu midagi. Aastaid lastega kodus olnud ema ihkas vaheldust ja mees sai lastega kenasti hakkama. Vahel käis ka sõpradel abiks juhutöid tegemas ja tõi koju mõne krooni.
Alguses ei olnudki probleemi. Marileen töötas teenindajana, mees viis hommikuti suuremad lapsed lasteaeda ja jäi väiksemaga koju, vahel oli õhtuks einegi tehtud. Majas sai tehtud mitmeid asju, mis oma järge olid oodanud- aastaid välja ehitamata teise korruse toad valmisid paari kuuga.
Mitte nii ilus jätk
„Ühelt maalt enam nii lilleline elu ei olnud. Õhtuti kui ma koju jõudsin, jõi ta peamiselt teleka ees õlut. Õlleraha küsis muidugi minult,“ rääkis naine. „Ajutisi tööotsi ta enam ei otsinud, sõprade pool käis samuti vaid napsu võtmas. Laste eest hoolitsemine jäi tervenisti minu õlule, viisin nad lasteaeda, õhtul korjasin jälle üles ja tulime koos koju süüa tegema. Tarmo lihtsalt istus arvuti taga või vaatas televiisorit. Kui mõni laps haigeks jäi, siis võtsin mina haiguslehe, kuigi tema oli nii ehk naa kodus.“
Rääkimisest kasu pole olnud, meest tegudele ei sunni enam miski. Naine on üritanud nii hea kui halvaga, kuid seni tulutult. Hakkas tegema süüa ainult lastele ja lõpetas mehe hüvede eest maksmise, kuid tulemust ei kuskil- Tarmo sättis end samas linnas elava ema poole süüa ja maksude maksmise asemel hakkas võlgu koguma.
Kord pakkis naine asjadki kokku, aga kuhu kolme lapse ja väikese palgaga ikka minna on.
„Peale seda, kui ma raha talle enam ei andnud, hakkas ta ise salaja mu rahakotist võtmas käima. Lõpuks hakkasin töölt tulles sularaha ära peitma. Aga siis ta läks ja küsis ema käest ning tema ikkagi andis midagi, hakkas lapsest hale lihtsalt,“ jutustas ta. „Ja nii ta elab- peaaegu neljakümnene mees oma ema kulul, peret vähimalgi määral toetamata.“
Teadmata lõpp
Marileenu käest on korduvalt küsitud, miks ta minema ei lähe ja uut elu ei alusta. Üksi oleks tunduvalt kergem kui täisealise ülalpeetavaga, kes diivanil röhitsedes Eurosporti vaatab.
Naine ei oska sellele küsimusele täpselt vastata. Kümmet koos elatud aastat pole lihtne prügikasti visata ja lapsi isast lahutada. Uut katusealust naljalt väikelinnas ei leia ja mujale kolides peaksid lapsed loobuma oma harjumustest. Ja Marileen ei salga, et ta endiselt loodab, et ühel päeval saab kõik teistmoodi olema. Nii nagu vanasti.
„Igavesti ma ei suuda. Tunnen iga päevaga üha rohkem, kuidas tahaks selle koorma seljast maha visata,“ jätab ta otsad lahtiseks.
Sirle Laane
