Dokumenteeritud elu
- Kategooria: Pere & vaba aeg
Kui minu poeg nii umbes teisme-eas oma pruudiga (loodame, et ikka pruudi, mitte peikaga) meile koju peaks ilmuma, siis ilmsesti otsiksin õhtu jooksul kuskilt kapinurgast välja pojakese beebipildid ja hakkasin neid suure uhkusega pruudile näitama. Et onju tal nunnud paksud põsed, ja näe, siin on ta palja väikese nokuga vannis, siin on tal nägu kõrvitsapüreed täis, siin ta parasjagu õpib roomama või lutsutab mõnd inetuks näritud mänguasja. Kui sellest peaks vähe olema, siis järgmiseks läheks loosi video, mis on täidetud teismelise jaoks piinlike momentidega. Pissipotil istumine, liivakastis liiva söömine, plikade sakutamine ja nii edasi. Ma usun, et peale sellist shokki pruut meile enam nägu ei näita. Ja poeg ei räägi minuga mitu kuud või kolib üldse kodust välja, sest vanemad häbistasid ta lõplikult. Jah, aga sellised me, emad, juba oleme. Meie lapsukene jääb alati meie lapsukeseks ja meie jaoks on beebipildid veel eriti kallid ja armsad.
Tänapäeva lastel on tõesti raske. Iga nende elu hetk jäädvustatakse, sest vahendeid, millega seda teha, on nii palju. Pilti saab ju peale fotoka klõpsida mobiili ja jumal teab veel millega, videot samamoodi. Lõpuks ongi meie võsukeste elud korralikult dokumenteeritud, katalogiseeritud on iga väiksemgi liigutus, hingetõmme. Olen kuulnud öeldavat, et oma lapsest kuu ajaga 700 pilti teha pole veel hullumeelsuse tundemärk ja abi otsimine selles faasis pole vajalik. Täiesti normaale olevat ka lapse pealtnäha tühise tegevuse tundide kaupa filmimine, kuni lindi lõppemine meid reaalsusesse kihutab.
Ma ei tea, mida mu poeg sellisest jäädvustamisest tulevikus arvab. Kas ta üritab salaja albumeid, kus parasjagu tal vistrikud näos möllavad või kasv on veel napp, kuhugi sügavatesse kappidesse peita? Või põletab need vihastades hoopis? Kas palja nokuga piltidest saavad tüdrukute peletamisvahendid, mille hirmus göölfriende enam koju ei tooda? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Igatahes praegu on väike kutt pildistamise peale igati sillas, tema tegevusi on võimatu salaja jäädvustada, sest kaamerat, millist iganes, haistab ta juba meetrite pealt ja kukub kohe poseerima. Ilmselt meeldib pisikestele välk, mis sähvatades nende tähelepanu köidab. Nii tulevadki pildid üsna poseeritud, selles on ju nad meistrid, ning loomulikult üliarmsad. Olgugi siis laps tolmusena voodi all, endale peale oksendanuna mänguasjade keskel plätsimas või palja taguotsaga vannis.
Vanemate jaoks on iga hetk kallis, need hetked mööduvad nii ruttu, sest lastel on kombeks kasvada. Ja vanuigi jäävadki meile pildid, videod, mida vaadates tuleb heldimuspisar kortsunud silmanurka.
Ent on olemas ka aeg, mil sinu järeltulija hakkab oma lapsepõlvepilte üliväga väärtustama - kui tal endal lapsed sünnivad. Siis võetakse tolmunud albumid taas välja ning vaadatakse, kas lapsuke on sama nägu, kui emme või issi lapsepõlves. Ning ring algab uuesti otsast peale.
Milli M. Allikas