Avasin paki nuudleid-ostsin need Eestist kaasa.Sõin sellest oma kohu täis. Marii liitus minuga. Siis oli minu kord hääletada. Seejärel jäi seisma üks vanem Volvo, mille rool oli meile tavapärasest teisel pool. Autost väljus mees, kes aitas meil asjad pagasisse panna. Küll seal oli palju süüa! Taipasin siis, et sellisest asjast hakkan kogu oma reisi jooksul palju puudust tundma. Palju ei jäänud puudu, et küsida...küsisin hoopis, inglise keeles, et kuhu minek? Tema, et Inglismaale sõidab autoga. Meil selle üle väga hea meel, sest mees oli nõus meid Poolani ära viima. Tegin kommentaari Mariile toidu kohta, eesti keeles. Mees vastas mulle seepeale eesti keeles nagu muuseas. Ta nautis enda magusat võitu. Tegu oli eestlasega. Sain esimese õppetunni, veendu, mis rahvusest inimene on, enne kui väga julgelt ja avalikult eesti keeles rääkima hakkad.

Tean,et mul on vaid jalad, mis tahavad ära joosta. Ma ei suutnud vaikida, ma ei osanud end keelata. Ma ei tahtnud enda olemusele ja tunnetele miskit keelata, et kui on tunne, siis tuleb minna. Peab olema seal, kuhu süda kutsub. Ma ei osanud tunda hirmu. Hirmu polnud kuskil, hirmu polnud milleski. Hirm oli võõras. Elu, milles elanud olin aastaid - oli ka mulle võõraks kujunenud.

Vanemalt generatsioonilt kuuleb ikka aegajalt „noorus on ilus aeg“ teemalisi  sõnavõtte, mis kohati väga maavälisena kõlada võivad, sest tundub, et ilusat pole siin peale kortsuvaba näonaha ja õige pisut jõulisema füüsise midagi. Noorte probleemidel pole otsa ega äärt ja minu subjektiivsel hinnangul muutuvad need raskused, millega noorsool tuleb silmitsi seista, ajapikku aina tõsisemaks.

Eile hukkus vähemalt viis noort meest. Keegi sai otsa liiklusõnnetuses, kedagi pussitati ja oli ka neid, kes ohtliku iseloomuga tööpostil viimase hingetõmbe tegi. 2007 aastal registreeriti 20-29 aastaste meeste hulgas 227 surmajuhtu, samas vanusevahemikus lõppes 60ne naisoost isiku eluküünal. 2006 ja 2007 aasta andmeid liites näeme olukorra drastilisust veelgi selgemini, meie hulgast lahkus 7312 meeshinge ja 2773 naist. Eelmises lauses summeeritud andmeread kaasasid endas küll ka kõrgest east tingitud surmajuhtumeid, kuid kõige suremad erinevused, meeste kahjuks, esinevad vanusevahemikus 15-50 eluaastat. Loomulikult on puhtalt õnnetuse läbi hukkunute osakaal ka mingi protsendi ulatuses esindatud ja siiras kaastunne omakestele, kes sääraseid raskusi üle peavad elama.

Sina tead ja mina tean ja tema teab ja võibolla mõni teab veel, et õnne definitsioon ei saa olla üks ja kõigile iseenesestmõistetavalt identset tähendust omav määratlus. Sellest hoolimata kohtab aegajalt inimesi, kes oma arusaamisi universaalseteks peavad, kuulutades valjuhäälselt, et nende käsitlus on ainuõige ja objektiivsuse kõrgeimale tasemele pretendeeriv. Teades, et inimesed on uskumatult erinevad, siis kuidas saakski õnn olla midagi nõnda vägisi raamidesse topitut, et seda kõikide inimeste poolt ühesugusena ja samadel tingimustel tajutakse.

Päris inimesed ei lõpeta lapseeast väljudes peituse mängimist – ooo ei! Vastupidi, seda mängu intensiivistatakse ja mängule lisatakse ilu – mänguilu.

Täiskasvanu mängude menüü ei piirdu ainult ühe päevapakkumisega. Populaarsete seast leiame kõik ennemuistsest aast mällu sööbinud nimed nagu „tuki-tuki, mina prii“, ja see mäng kogub üha populaarsust. Väikestel inimestel on suurepärane võimalus jälgida meedia kullisilma all toimuvaid suurte inimeste priiuse-mänge. Et justkui peaaegu püütakse kinni, sest selleks justkui oleks alust, kuid siis piisab vaid kergest koputusest mingile suvalisele pinnasele ning kohustusekoormast ja süüst ollakse priid. Väga mugav!

Ümberhinnatud väärtused Viisistatult võiks küsida: „Kas mulle tundub või see ongi nii..“, et inimlikkuse aspekti kadumist sotsiaalsetest suhetest tuleb kaasajal normaalseks nähtuseks pidada ning egomaniakistumine tuleb igal endast lugupidaval ilmakodanikul oma isiklikku arengukavasse kiiremas korras sisse kirjutada, sest vastasel korral on diagnoosiks arengupeetus? Lähiajalugu on endaga lisaks deprivatsiooni tekitavale majanduslangusele kaasa toonud ka hunnikus segaseid suhteid, mille põhjused leian olevat uue viirusnakkuse armutus levimises.

Võrrelduna suure osa teiste tudengitega, leian enda olevat vääriline kandidaat Roheliste liikumise maskoti kohale – liikluse poolt põhjustatud heitgaasi tsirkulatsioonitsüklis minimaalse osalemise eest. Kuid täielikust transpordivõhikust eristab mind siiski tõsiasi, et kooli ja kodu vahelist mitmesajakilomeetrist vahemaad ei läbi ma Erna retke sarnaselt kondimootoriga ja kompsud kukil, vaid selle vajaduse rahuldab edukalt kaugliinibuss.

Mina, kui tõupuhas maakas, sain ka korra päälinna käima. Ei möödunud ülearu palju minuteid, kui inimeste ignorantsus ja kokkukuivanud tundeelu mind juba silmi pööritama panid. Inimesed siin, levialalt üha laienevas linnas, ei tea rahu leidmisest ja selle nautimisest vist ööd ega mütsi. Kõik möllavad häguselt ringi, on veendunud, et ilu nende ümber ongi suure palganumbri sünonüüm ning tarbivad üksteist nagu mingeid korduvkasutatavaid papptaldrikuid – taskus, igaks juhuks varuks pakk tikke, et papitükile viimase tülikaks muutumise korral, tuli otsa lükata.

Me oleme kõik kodanikud sotsiaalse surve ohvrid. Tavalist argipäeva õhtusse saatval inimesel ei ole ilmselt kombeks väga tihti oma pead valutada teemadel miks ühed ja teised asjad me ümber just sedapsi on. Ja polegi vaja. Milleks muretseda, kui päevamenüüs on ka valik rõõmustada. Mind aga valdas hommikul silmi lahti venitades äng, mida süvendas veelgi aknal närviliselt tõmmelnud kärbes. Lõpuks jõudis ka minu voodis vedelenud keha koos oma mõttetegevusega piiripunkti ehk siis kannatuse mõõt sai täis. Tõusin, läksin avasin akna ja viskasin selle kutsumata külalise välja. Neljandalt korruselt võin tänaval askeldavat rahvast jälgida, ilma, et keegi mind tähele viitsiks panna. Võtan aknalaual sisse istuva poosi ja luban oma mõttetegevusel piiranguteta tegutseda. Tänaval on palju rahvast, kõik sagivad, trügivad, sihiga ja sihitult, sirge seljaga ja kõveralt, pilk maas või tumedalt klaasitatud.

Vehin rõõmsameelselt pöidlad üleval kätega, kui minult küsida millised on sinu sõbrad. Nad on absoluutselt asendamatud ja minu respect, kuna nad suudavad sundimatult kesta vahetada ning minu hullumeelsete ideedega spontaanselt liituda. Aegajalt lahmib igapäevaelu lumelabidaga pähe andes märku sellest, et olen magedaks muutunud ja viskab nagu muuseas kamaluga ideid, mis peaks SantaMaria kollektsioonist puduvaid vürtse elule lisama.

Kohale oli vaja kutsuda loomulikult need inimesed, kelle töövarustusse ka käerauad kuuluvad. Ei, mitte NEED! Aga ex-miilitsad küll. Kogu see süüdlase leidmise protseduur võrdus minu aja kurjasti kasutamisega. Lõpuks õnnestus mul ka autojuhitarile selgeks teha, et tarkuse tagaajamine koolipingis on minu jaoks hetkel sama oluline, kui küberkaitse tõhustamine Ameerika Ühendriikidele. Vahetasin oma uue taksopargist leitud sõbrannaga numbreid ja lubasin õhtupoole helistada, et vajaliku arveteklaarimisega ühele poole saada. Kuna see romurallit meenutav ahelkokkupõrge leidis aset üsna kooli lähedal, siis polnud probleemi, või õigemini oli, kuna talvesaapa asemel oli jalaga ühte heitnud siledatallaline sügissaabas, puudli kombel, aegajalt majaseintelt tuge otsides, loengusse tippida.

Ma usun, et enamus inimesi meie hulgast on pidanud aegajalt kerge- või raskekujulise Mr.Bean`i sündroomi esinemise tõttu kannatama. Minu isiklik definitsioon sellele kaasaegsele haigusele oleks järgmine: vaimne mina liigub võrreldes füüsilise minaga, punktist A, punkti B minimaalselt kolmeminutilise hilinenud erinevusega. Mul tuli 2x24 tundi tagasi just üks selline ÄPU-kuubis päev õhtusse saata. Kuna päevakava oli tihedalt ja minutilise täpsusega planeeritud, siis tuli rise and shine üpris varakult, kell seitse hommikul, juba ära teha.

Ta palub sul end usaldada, mispeale oskad mõelda vaid - mismõttes? Sellest ajast alates, kui AK enam noori naissoost silmapaare ei köida ja raamatute lugemine (ei pea silmas „Kuidas peita iluvead vol 3” või „Milliseid nippe kasutavad armastatud Hollywoodi staarid meeste lantimisel” laadseid suurteoseid) samuti viimati „Kevade” Arno hobide hulka ristitud sai, on raskusi nende eevatütarde leidmisel, kes emakeele mõistet kehakeelega segi ei ajaks ja endid Maarjamaal valitsevast meestepuudusest tingituna vamp-naisteks ristida lasknud ei oleks.

On hommikupoolik ja ma maitsen oma (kuri)teo esimesi päris küpseid vilju...kurjad on mu teod ainult minu enda suhtes...saabun sujuvalt oma esimesse prantsusekeelsesse sotsioloogia loengusse. Ruumi sisenedes tunnen vererõhu sujuvat tõusmist, sest mind ärritab väheke selle loengusaali suurus....suuruselt oli see väike :)....nagu..tundsin õhus seminarihõngu...ma ütlen mu nina on mu parim sõber... edasi hakkasid asjad juhtuma...nõrganärvilistel soovitan teksti mitte piiluda või teha seda neljadat õllet alla libistades.