EEVA naistekas

Huvitav oleks teada, "kus" siis eevakad elavad.

Kas oled seda tüüpi inimene, kes ootab pidevalt mingit sündmust tulevikus ja on rahutu kui ühtegi plaani ei ole? Kas võrdled pidevalt oma tänast elu minevikuga ja paned selle põhjal prognoosi ka tulevikule? Või elad päev korraga, mõeldes "Yesterday is dead and tomorrow is blind"?

Ise leian, et olen segu kõigest. Tavalisel argipäeval tekitab elevust plaan nädalavahetusel, samas mõnikord mõtlen, et kui mu minevik ei ole teatud teemal just eriti helge, on see nii ka tulevikus.
Üritan juba pikemat aega mõtteviisi muuta, sest leian, et kõige elutervem ja muretu on elada tänases päevas ja osata leida rõõmu antud hetkes. Inimene võib ju mõelda, et viie aasta pärast olen seal ja seal ja siis on mu elu täiuslik, aga kunagi ei tea, mis uus päev toob ja seepärast tuleks just pühenduda täielikult olevikule ja mitte lasta lihtsalt ajal kulgeda, kuna "tulevikus aset leidev on ju palju tähtsam ja alles siis saan 'elama hakata'."

Kuidas on lood teiega?

Minevikust on vaid head meenutada, halvad asjad unustanud tohutult kiiresti, vähemasti ei mõtle neist ka suurema pingutuse peale. Elan üldiselt üks päev korraga kuid teatud punktides lükkan asju pidevalt tulevikku, kuidas kunagi, tahaksin olla rohkem kindlam ses osas, et vajalikud asjad ikka kindlatel aegadel tehtud saaksid. Varem tegin iga asja suhtes plaane, pidin KÕIKE ette teadma aga nüüd on selge, et ei tohi alati detailidesse langeda ja lõpptulemus on hoopis ergastavam

Minevikku on hea meenutada. Sinna mahub ikka nii palju häid aegu. Aga keegi meist pole nii rikas, et minevikku tagasi osta, seega ma üritan elada ikka rohkem tänases päevas. Tulevikule mõtlen ka ikka päris palju. Mul on hästi häid plaane ja soove, mida tahaks nii lähiajal kui ka kaugemas tulevikus korda saata.

Elan nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Tihti avastan end mõtlemas mälestustele, enamasti headele, kuid olen ka sellist unistaja tüüpi. Enamasti siiski mõtlen olevikule ning üritan teha kõik nii, nagu mulle õige näib. Et ikka oleks midagi head meenutada

St. unistaja tüüpi, et mõtlen tulevikust. Kes minust viie aasta pärast saada võiks jne.

Ma arvan, et enamus on sellised vahepealsed, nagu ka minagi. Mida aga eriti rõhutada tahaksin oleks et elan rohkem tulevikus(mitte kauges) vaid elan n.ö reedest-reedesse. Kuigi samas on alati hea meenutada vanu häid aegu, mõelda et hetkel oleks kõik korras ja ka seda, et mis lähiajal ja hilisemas tulevikus saama hakkab. See kõik on nii suhteline:D

Vahepealne, kuid rohkem elan siiski olevikus ja tulevikus, eriti kiire elutempo puhul. Minevikus tuhlamine on võrreldav ülemõtlemisega - juhtub vaid tegevuse- või unepuuduse korral:)

Tulevikus. Või siis oleviku ja tuleviku vahepeal kusagil. Vahel harva mõtlen ka mineviku peale.

Elan n.ö. igal pool
Aga minevikus vist kõige vähem, kuid siiski leian end tihti mõtlemas sündmustele, mis on ära olnud, et mida oleks võinud nt teisiti teha, kuid see on mõttetu.

Mina elan vist minevikus ja tulevikus. Pidevalt meenutan asju (ja ma mäletan neid üsna detailselt) või mõtlen asju ette, kuidas tulevikus olla võiks. Olevik on tagaplaanil - see lihtsalt on. Minevikus elamine pole hea, aga ma vist ei oska teisiti, tulevikus elamine on hea, sest mõtlen valmis, mis peab olema ja saama ning üritan anda endast kõik, et selles suunas liikuda.

Minul on täpselt sama. Just viimasel ajal olen seda tähele pannud... Ma kas meenutan minevikku või mõtlen mis tuleb, kuid olevik on kuidagi tagaplaanil.

Pidevalt tulevikus. Mineviku ja olevikuga ennast eriti ei koorma:D

Elan ainult tänases päevas. Plaanid minu ellu ei kuulu ja kõik tuleb Käigu pealt.

Varem elasin tulevikus. Vahepeal olevikus. Praegu elan eilses. Eks see oleneb sellest, millised sündumused (ja inimesed) sind tabavad või kuidas elu üldse teatud ajahetkel on. Kui elu ikka super on siis tahadki elada just hetkes.

Tahaksin öelda, et elan tänases päevas, kuid tõde on see, et mulle meeldib kui asjad on ette planeeritud.. :DJa mulle meeldib meenutada mis lähiminevikus on juhtunud. Seega, midagi kõigest.

Ma isegi ei tea millises ajas ma elan. Minu jaoks lause "elan homses" on täiesti mitte midagi ütlev. Ma elan täpselt nii nagu juhtub.

100% oleviku-inimene. Elan tänases päevas, teen asju nii kuidas juhtub ja tulevik on must maa.

Elan ka olevikus, sest siis tundub aega rohkem ja elu pikem. Milleks kiirustada surma poole, kui see nagunii tuleb. Mõnikord kooli ajal on küll muidugi selline möll, et ei saa ilma päevaplaani tegemata ja õhtul ei tule kohe üldse und kui järgmise päeva peale mõelda.. aga no siis tulebki maha rahuneda.

Mineviku peale mõelda on ka mõttetu, sest see on ju möödas. Noh mõni hea mälestus jah, aga põhimõtteliselt ei ole minevikus kinni.

Üks õppejõud ütleb meil hästi .. et minevik on unistuste maailm, tulevik on vormitu maailm. Ehk siis minevikust mäletatakse head ja enamasti paremini, kui see tegelikult oli.. ja tulevik ei ole kunagi kindel.

Elan homses, kuigi mõtlen koguaeg et peaks tänases, siiamaani pole õnnestunud.

Viimasel ajal elan ka tänases. Palju parem on, kui et muretseda eesootavate asjade pärast. Tulevikus ei ela üldse, reaalsust ei mõtle ette ka, vahepeal ainult unistan.