Kristo sattus täna ühele toredale veebisaidile ja leidis sealt meeletult palju mõtlema panevaid ja motiveerivaid lugusid. Ta jagas neid minuga ja mina soovin neid omakorda teiega jagada. On üks pikk postitus küll, aga igati lugemist väärt!

Noor ja edukas ülemus sõitis naabruskonna tänavatel, liikudes oma uue Jaguariga natuke liiga kiiresti. Ühel hetkel tabas Jaguari küljeust telliskivi. Mees vajutas pidurid põhja, tagurdas kiiresti tagasi ning hüppas autost välja. Vihasena haaras ta lähimast lapsest kinni, lükkas ta vastu pargitud autot ning karjus: “Mida kuradit sa tegid!? See on uhiuus auto ja maksab väga palju raha. Miks sa nii tegid!?” Poiss vastas kartlikult: “Palun, härra....palun vabandust. Ma ei teadnud, mida muud teha.....ma viskasin kiviga, kuna keegi teine ei peatunud...” Pisarad mööda nägu alla voolamas, näitas poiss käega teisele poole pargitud autot. “See on mu vend,” ütles ta, “Ta sõitis üle äärekivi ja kukkus ratastoolist maha. Ma ei jaksa teda tagasi tõsta.” Nuuksudes küsis poiss ehmunud mehelt abi: “Kas te saaksite aidata mu venna ratastooli tagasi tõsta? Tal on valus ja ta on minu jaoks liiga raske.” Mees, olles kuuldust šokeeritud, aitas kiiresti puudega poisi ratastooli tagasi. “Suur tänu teile, härra,” ütles tänulik poiss võõrale. Liiga erutatud sõnadeks, vaatas mees, kuidas väike poiss oma ratastooli aheldatud venda kodu poole lükkas. Jaguarini kõndis ta väga mõtlikult ja aeglaselt. Kahju oli silmaga näha, kuid mees ei parandanud ust kunagi ära. Ta jättis selle endale meeldetuletuseks: ära liigu elust nii kiiresti läbi, et keegi peaks sinu tähelepanu saamiseks sind telliskiviga viskama!

Ühel ilusal päeval otsustas puusepp jääda pensionile. Ta rääkis oma plaanidest ka tööandjale. Firmaomanikul oli muidugi kahju, et selline tubli mees ära läheb ja palus temalt viimast teenet - ehitada veel üks maja. Puusepp oli nõus. Väga kerge oli märgata, et südamega ta seda ei tee. Ta kasutas kehvi ja odavaid materjale ning lahendas ettetulevad probleemid nii pealiskaudselt kui võimalik. Kui maja valmis sai, tuli tema tööandja, ulatas talle võtmed ning ütes: „See maja on nüüd sinu, see on minu kingitus sulle.“ Puussepp oli šokis. Milline häbi ! Kui ta ainult oleks teadnud, et endale seda maja ehitab, oleks andnud endast parima. Paraku ei saanud enam midagi muuta. Samamoodi ehitame me oma elu ja võtame vastu otsuseid. Sinu suhtumine ja valikud, mis sa täna teed, aitavad ehitada „maja“, kus sa homme elama hakkad. Sellepärast ehita targalt!

Elas kord väike poiss, kellel oli käitumisega probleeme. Isa andis talle kotitäie naelu ja ütles, et iga kord, kui ta endast välja läheb, peab ta ühe naela aeda lööma. Esimesel päeval lõi poiss aeda koguni 39 naela. Järgmistel nädalatel õppis poiss kontrollima oma viha ja naelade arv, mida ta pidi aeda lööma, kahanes märgatavalt. Ta avastas, et lihtsam on ennast kontrollida, kui naelu aeda taguda. Lõpuks saabus päev, mil poiss ei läinud kordagi endast välja. Ta rääkis sellest ka oma isale, kes soovitas tal igal päeval, kui ta enesevalitsust ei kaota, ühe naela aiast välja tõmmata. Päevad möödusid ja lõpuks sai poeg isale öelda, et nüüd on kõik naelad aiast kadunud. Isa läks pojaga aia juurde. Ta ütles: „Sa oled hästi hakkama saanud, aga vaata neid auke aias. Aed pole kunagi enam sama. Kui sa vihaga midagi ütled, jätab see inimestesse samasugused armid nagu naelad aeda on jätnud. Seega ära kaota enesevalitsust, kui sul on kiusatus öelda midagi sellist, mida sa hiljem kahetsed.”

Kujutle, et on olemas pank, mille arvel on sul igal hommikul 86 400 krooni. Täpselt südaööl kustutab pank ülejäägi, millele sa eelmisel päeval rakendust ei leidnud. Mida sa teeksid? Kulutaksid iga sendi? Loomulikult! Tegelikult meil kõigil on selline arve olemas, selle nimi on AEG. Igal hommikul on meie arvel 86 400 sekundit. Sa ei saa seda aega säästa homseks. Sa pead elama praeguses hetkes ja aega maksimaalselt kasutama, sest ülejääk kaob. Sa pead aega õigesti investeerima tervisesse, õnne ja edusse. Aeg tiksub. Anna endast igal päeval maksimum. ÜHE AASTA väärtust küsi üliõpilaselt, kellel ei õnnestunud kraadi saada. ÜHE KUU väärtust küsi emalt, kes äsja on sünnitanud lapse. ÜHE NÄDALA väärtust küsi nädalalehe toimetajalt. ÜHE PÄEVA väärtust küsi mehelt, kes juhib firmat. ÜHE TUNNI väärtust küsi armunutelt, kes ootavad kokkusaamist. ÜHE MINUTI väärtust küsi inimeselt, kes on rongist maha jäänud. ÜHE SEKUNDI väärtust küsi inimeselt, kes pääses napilt õnnetusest. Hinda igat ajahetke, mis sul on, ja jaga seda kellegi erilisega.

Isa ja poeg jalutasid mägedes. Äkitselt poeg kukkus, lõi põlve ära ja karjatas. Enda üllatuseks kuulis ta kaugelt mägedest kaja. Uudishimulikult karjus ta: „Kes sa oled?“ Ja ta sai vastuse: „Kes sa oled?“ Pärast seda ta karjus mäele: ”Ma imetlen sind!“ Ja hääl vastas taaskord: “Ma imetlen sind!” Vihasemaks muutudes karjus ta: “Argpüks!“ Ja sai vastuseks: „Argpüks!“ Ta vaatas isale otsa ja küsis:„Mis toimub?“ Isa naeratas ja vastas: „Poeg, pane tähele!“ Ja karjus :“Sa oled tšempion!“ Ja hääl vastas talle :“Sa oled tšempion!“ Poeg imestas, aga ei saanud ikkagi asjadest aru. Seejärel asus isa selgitama: „Inimesed kutsuvad seda kajaks, aga tegelikult on see elu. See annab tagasi sulle kõik, mida sa teed või ütled. Meie elu on lihtsalt peegeldus meie tegemistest. Kui sa tahad, et maailmas oleks rohkem armastust, loo rohkem armastust oma südames. Kui sa tahad endale paremat meeskonda, saa ka ise järjest paremaks. Selline suhe rakendub igas eluaspektis. Elu annab sulle tagasi kõik, mis sa temale oled andnud.“

Talumeest ja tema perekonda narriti tema vanade riiete pärast. Raha ei olnud palju ja nii ei jaksanud ta endale ega oma naisele ja pojale uusi riideid osta. Vaesel mehel hakkas ühel päeval nii piinlik, et ta otsustas oma eesli turul maha müüa. Mõeldud – tehtud. Pojaga koos pakiti asjad ning asuti linna poole teele, eesel nööri otsas järel lonkimas. Pärast mõningat kõndimist möödusid neist kaks rikast kaupmeest uhketel hobustel ning hakkasid kõva häälega naerma. “Vaata neid kahte. Kõnnivad, loom, kes tegelikult peaks pagasit tassima, nööri otsas. Tundub, et selle kamba isand siin on hoopis eesel.” Talumehel hakkas hirmus piinlik, et inimesed arvavad, et ta ei oska tööloomadega ümber käia. Ta käsutas poja kiiresti eesli selga ning jätkas rännakut. Mõne aja pärast möödusid nad vanameestest, kes lauamängu mängisid. “Vaata neid kahte. Poiss on eesli seljas ja isa peab kõrval jalutama. Seda last ei ole küll õigesti kasvatatud. Ta ei teagi, et vanematele tuleb alati istet pakkuda.” 21 Jälle oli talumehel väga piinlik, et inimesed arvavad, nagu ei oskaks ta lapsi kasvatada. Ta käsutas poisi eesli seljas maha ning istus tema asemele. Mõne aja pärast möödusid nad naistest, kes jõe ääres pesu pesid. “Vaata neid kahte. Isa on eesli selga roninud ning laseb pojal terve tee jalgsi käia. On ikka lapsevanem, ei hooli üldse oma lapsest ja tema väsimusest.” Talumehel oli jälle piinlik, et inimesed teda halvaks isaks pidasid. Ta käsutas poisi eesli selga ning nad jätkasid teekonda linna poole. Natukese aja pärast möödusid nad lapsest ja emast, kes neid nähes kohe nutma hakkas:” Vaata neid kahte. Nad kurnavad ju selle eesli niimoodi ära. Ta ei ole mõeldud kahte suurt meest vedama.” Mehel hakkas väga piinlik, et teda loomapiinajaks peetakse. Nad ronisid mõlemad eesli seljast maha. Isa otsis hea kaika, sidus eesli jalgupidi puu külge kinni. Nad võtsid oksa eesliga kahe vahele ja jätkasid teekonda linna. Kui nad turule jõudsid, hakkasid kõik ümberringi kõva häälega naerma ning näpuga näitama. Mehel hakkas väga piinlik. Eesel ehmus sellest kisast aga niivõrd, et rabeles ennast köidikutest lahti ja jooksis metsa. Isal ja pojal ei jäänud muud üle kui tühjade kätega koju tagasi minna – ei riideid, raha ega eeslit.