Mäletate, kuidas ma mõni aeg tagasi rääkisin, kui väga ma kõrgust kardan.. Eeeeh, nojah. See sai nüüd ületatud! Otsustasime Triinega Küprose reisi ajal võimalikult palju põnevaid asju korda saata. Võin käsi südamel öelda, et sellest põnevamaks vist enam minna ei saagi. Me hüppasime kalju äärelt alla! 

Meie hüpet vahendas http://www.highlineparagliding.com. Leidsime nad sadamast ja tegemist oli sellise vahva perekonna firmaga. Nad olid Uus-Meremaalt pärit ja mulle meeldis nende suhtumine. Nad ei olnud kuidagi pealetükkivad ja andsid meile aega mõtlemiseks. Ostsime siis paketi ära ja pidime mitu päeva kripeldava südamega ootama.

Hüppasimegi kolmekesi. Igal ühel oma juhendaja. Sõitsime autoga kõrgele, kõrgele mäe tippu ja peatusime kahe mäe vahel oleval lagedamal platsil. See oligi kõige kõrgem koht, kuhu minna. Ma tundsin, kuidas mu käed täitusid külma higiga ja jalad tudisesid all. Ma mõtlesin, et ma minestan! Samas teotahe oli niiiiiii, niiii suur! Mina olingi esimene meist kahest, kes hüppas. Ootasime siis kalju ääre peal kuni tuul õiges suunas puhub. Mina pidingi seda tuult vist kõige kauem ootama.. Seal ääre peal seistes tundus see 10 minutit kohe eriti pikk aeg. Ja järsku hüüdis instruktor "NOW RUN"!

Ja woaaaaaaaaaah, olingi õhus! Ma arvan, et kogesin sel hetkel läbi kõik võimalikud emotsioonid. Maandumise ajal olid mul pisarad silmas ja samas suu kõrvuni. Kui maha istusin, siis hakkas pea ringi käima, süda läks pahaks, aga samalajal süda kilkas. Kindlasti, kindlasti, kindlasti proovige järele. See on midagi kirjeldamatut! 

Mis on kõige julgem asi, mida Teie teinud olete?