Eile otsustasin taaskord, et saagu mis saab aga mina lähen ja võtan oma kava kätte ja hakkan ennast uuesti liigutama(suveks on ju ilusaid jalgu vaja). Teadagi oli kava minu jaoks natukene liiga kurnav, sest trennivabu päevi on vahele jäänud peaaegu ühe kuu ulatuses. Kui ma oma jala harjutustega lõpuks ühele poole sain, siis kõigepealt oli mul selline tunne, et ma jäängi sinna maha ja ei tõusegi enam, süda läks lihtsalt nii pahaks ja mul oli selline tunne, et ega ma vist ilma naljata ringi enam ei kõnni(kahtlemata treenisin üle). Lõpuks ma siiski sain püsti ja halasin terve päeva kui raske ja halb mul olla on, miks keegi küll midagi ei tee??

Täna hommikul ma enam nii naljalt püsti ei saanud(trenn andis ennast tunda), sest mu tuharad, sääremarjad, seljalihased ja kõhulihased on nii valusad, et isegi oigama ei aja, istumisest ja muust toredast rääkimata. Ma kõnnin ringi nagu krampis jalgadega ämblik või mis veel parem võrdlus, naine kes ei oska kõrgete kontsadega käia(no kuidagi väga imelikult). Lisaks, et mu elu veel raskemaks teha, otsustas Vigri, et jube tore oleks mu papud ära hävitada ja lõhki tirida. Niisiis pean ma täna(muul ajal lihtsalt ei sobi) veel uute papude jahile minema ja mul pole halli aimugi kuidas ma teisele korrusele peaksin oma krampis jalgadega jõudma, eks ma lasen Villul end vist üles tassida(vaevalt, et ta sellega nõus on). Homme hommikul lähme veel vanaemale ka külla ja täpselt samamoodi ei kujuta ma ettegi mida ma seal teen. 

Kui su jalad ei kanna, pole mõttet vanaema juurde minnagi, sest sealne rahvas jookseb ainult ringi ja kui sa juhuslikult pole üksik hunt kes omaette söögilaua taga istumist naudib, siis su jalad peaksid suutma sind kanda, et vooluga kaasa minna. Aga no minu jalad seda vast ei suuda.