Avasin paki nuudleid-ostsin need Eestist kaasa.Sõin sellest oma kohu täis. Marii liitus minuga. Siis oli minu kord hääletada. Seejärel jäi seisma üks vanem Volvo, mille rool oli meile tavapärasest teisel pool. Autost väljus mees, kes aitas meil asjad pagasisse panna. Küll seal oli palju süüa! Taipasin siis, et sellisest asjast hakkan kogu oma reisi jooksul palju puudust tundma. Palju ei jäänud puudu, et küsida...küsisin hoopis, inglise keeles, et kuhu minek? Tema, et Inglismaale sõidab autoga. Meil selle üle väga hea meel, sest mees oli nõus meid Poolani ära viima. Tegin kommentaari Mariile toidu kohta, eesti keeles. Mees vastas mulle seepeale eesti keeles nagu muuseas. Ta nautis enda magusat võitu. Tegu oli eestlasega. Sain esimese õppetunni, veendu, mis rahvusest inimene on, enne kui väga julgelt ja avalikult eesti keeles rääkima hakkad.

Auto oli seest ebamugav. Mattusime vähemalt 10 koti alla. Tema kõrval istus vene rahvusest naine, kelle näost kajas mingit kohutavat kurbust. Nad rääkisid omavahel, aga ma ei saanud aru millest. Lõpuks oli sudaöö. Auto liikus vaikselt aga järjekindlalt.

Koik, mis mu mõttes oli, et lähen armastuse juurest minema..päris kaugele ära, et ta kustuks ja teda enam olemas poleks. Lähen midagi uut otsima. Midagi sellist, mida varem oma elus kohanud pole, midagi, millest ma ei oskaks iial unistada, ega loota...uni vajus vägisi mu mõtetesse ja seejärel vajusid vaikselt ja rahulikult ka mu silmad.

Ärkasin üles mingi häiriva asja peale. Marii magas mu kõrval - nagu väike printsess, tema lokid katsid ta silmi.Vaatasin ringi. Küsisin, kus me oleme? Ma nägin sadu ja sadu suuri veoautosid, olid tänavatuled, mis neid kergelt valgustasid ja kogu selle vaate omamoodi väärtuslikuks tegid.Vaatasin seda pool tundi, suured veoautod ei lõppenud. Marii oli samuti hämmingus.
Mees autos vastas, et oleme Poolas. Terve tee Lätist-Poola olime me maganud. Leedus on seega viibinud vaid meie fuusilised kehad. Väsinud olek, segadus ja sügav uni. Vajusin uuesti magama.Väsimus kattis mind nii nagu poleks ma iial magada saanud, nagu oleks ma unest vaid und näinud, et mulle pole iial antud võimalust uinuda...mu uni oli häiritud ja katkendlik kuid siiski parim, mida elus tunda võib. Sest sul on auto soojus ja kindlus ümberringi-sa saad magada.

Avasin silmad, mees autos ütles, et nüüd on aeg meil lahkuda. Tema teekond läheb teises suunas kui meie oma. Kell oli neli hommikul, minus oli mitmeid sadu külmavärinaid. Kõigest. Magamatus, külmus..tühi kõht. Ta jättis meid bensiinijaama taha. Ilma väiksema mõttepausita, hakkasime telki lahti tegema. See käis uimaselt ja kiirelt üheaegaselt. Telgis võtsime vaid ära jalanõud, katsime end magamiskotiga ja kõik oligi olemas.

Me olime oma unistusele lähemal. Me olime jõudnud Poola. Me magasime kuskil bensiinijaama taga. Me kuulsime linde, autosid..ja nägime tõusvat päikest. Meil oli kõik. Mul oli kõik. Igatsus kadus ära...Marii juuksed olid aga endiselt ilusad.