Mina põdesin juba lapsest saati pidevalt angiine, aastas ikka mitu korda. Alguses ei tahetud mandleid ära lõigata, kuid kui haigused juba liiga sagedaseks muutusid, siis öeldi mulle, et tegelikult oleks pidanud need ikka varem juba ära lõikama. Minule tehti opp täisnarkoosiga, ühest küljest parem, sest nii ei kannatanud opi ajal mingeid valusid ja magasin nagu inglike, aga narkoosist oli piin ärgata, pea oli ikka päris sassis. Mul kästi peale toibumist operatsioonijärgsest palatist ise oma palatisse kõndida, aga organism oli nii nõrk, et kukkusin kokku ja nii sõidutatigi mind ratastooliga.
Emale, kes minuga kaasas oli, öeldi, et pole hullu, 15 minuti pärast on laps opisaalist väljas, aga aega kulus tegelikult umbes 40 minutit. Tuli teha ka õmblused, mis on mandliopi puhul küllaltki haruldane asi.
Haiglas pidin olema 3 päeva, mis olid väga väga jubedad. Ma ei saanud rääkida, ei saanud süüa ja ei saanud magada. Kõik valude ja ebamugavustunde tõttu. Umbes nädalaga möödus ka hull valu, sain hakata rääkima.
Kokkuvõttes võib öelda, et mandliopist isegi oli kasu, sest enam pole ma nii tihti haige.
Ma usun, et kõigil on see erinev, kuidas kulgeb opp ja sellejärgne elu