EEVA naistekas

mul täpselt sama olukord..

Minu vanemad polnudki abielus, lihtsalt elasid koos. Olin vast aasta ja pool. Oma isaga saan väga hästi nüüd läbi, kuigi kohtume harva. Nimelt elan koos emaga. Ma arvan, et see oli kõigile parim, et nad lahku läksid.

minu vanemad kaa lahus. Algul elasin emaga,(olin sis pisike veel), kuid kui suutsin ise enda eest otsustada, läksin isa jurde. Põhjuseks ema uus elukaaslane. Ema näen kuskil kord aasta jooksul, viimane kord nägingi teda tema ja tema uue mehe pulmas 2007 aasta juulis....mul on ka kaks venda, üks n-ö päris, teine poolvend ja juulis on üks tulemas kaa,

Minu ema ja isa ei ole lahutatud, kuid nad juba pea 12 aastat lahus elanud. Kuna mu emale viskas isa nii öelda kopa ette. siis leidis ema endale teise armastuse ja läksime tema kasuisa juurde elama. kuna aga kasuisaga tekkisid neil kahjuks probleemid emga, siis pea 8 aasta eest juhtus üks vastikult önnetu asi. ja teda (kasuisa) enam pole. tema löpuaastatel olid suured tülid ja siis ma tahtsin vahest oma isa juuresd elada. Kuid kasuisa rääkis milline mu isa tegelt on, kuid ma ei uskunud teda. kuid peale kasuisa surma sain ma tegeltikuilt aru milline mu isa on. ja ma ei tahagi oma isaga suhelda. ma tunnen ennast nii kahepalgelisena kui ma pean temaga koos olema. mu isa on ahelsuitsetajast-alkohoolik , nagu ma teda kutsun endamisi. kusjuures mu ema ka ei taha tegelikult isaga üldse suhelda. kuigi noh ta on mu isa, kui ema poleks teda kohanud poleks ka mind. selle üle ma olen tänulik.

lahutatud . lahutasid kui ma olin väääga väike . ise elan emaga , kuigi isaga meeldiks rohkem elada . asi on aga selles , et isa ei ela eestis ja mulle ei meeldiks teises keeles järsku õppima hakata . muidu on mõlemiga head suhted .

minu vanemad ei ela juba väga tükk aega koos,isa ośtis endale alles hiljuti teise linna korteri,kuid lahutusega ta nõus ei ole. ja mis mulle õudsalt närvidele käib,on mu ema suhtumine mu isasse,see tagarääkimine ja kõik muu,mis sellega seondub.ja ma ausalt enam ei jaksa seda kannatada:angry:

Lahutus jäi ära ja tundub,et ei tule niipeagi veel.Nad olid lahutuse äärel juba,aga ma ei tea mis juhtus.Ma ei ole enam mitu kuud neid tülitsemas kuulnud,saavad hästi läbi ja praegu valivad uut köögimööblit.Minul on muidugi ainult hea meel selle üle:P vahest küll vinguvad ja näägutavad üksteise kallal,aga see on väga väike asi.

minul on kaa vanemad lahus, ema läks ära koos vennaga minu ja isa juurest,kui ma kuuene olin ja minu 12 sünnipäeval kuulsin temast üle kuue aasta esimest korda. olen juba õppinud ilma temata elama ja kuigi saan taga hästi läbi, sis ma ei salli ta uut meest ja nisis ei ole me lähedased.

Alates tänasest ametlikult lahutatud. Närvi ajab mind see, et paps räägib ja kurdab kõigile nii, nagu tema oleks ohver.

Lahus elavad juba 10 aastat, aga lahutanud abielu pole.

Lahutatud!

Elavad lahus, aga lahutatud ei ole, mis minu arvates on naeruväärne. Väga tahaksin, et nad lahutaksid. Saaks selle asjaga juba ühele poole.
Kui mingi 15-aastane olin, siis vihkasin ka ema kuulamist, sest mulle tundus, et ta vingub ja mustab valele inimesele. Nüüd küsin ise ja kuulan hea meelega, sest olen aru saanud, et nad mõlemad on inimesed oma vigadega ja kõiges selles negatiivses on tõde sees, vähemalt mu ema jaoks. See on nendevaheliste suhete tõde. Ma ei saa seda muuta, aga see on aidanud mul paljust aru saada.

Minu vanemad ei ole lahutatud ja elavad koos. BIG HAPPY FAMILY! Aga mõnikord ma küll mõtlen, et nad on kohati nii erinevad. Täiesti huvitav kooselu minu meelest.

Minu omad elavad lahus juba oma 13-14 aastat. Lahutatud pole. Isa asukohastki ei tea midagi, seega lahutamine oleks üpris pikk ja kulukas protsess. Näiteks seepärast ei hakanud ema alimentegi nõudma.

isal oli välismaal töö, ema polnud tihti öösiti kodus ja siis eelmise aasta sügisel nad lahutasid. ütleks, et see mõjutas mind päris palju. ei kujuta ette, et ma saaksin emaga superhästi läbi ja et suitsetaks ta seljataga ja valetaks. lahutuse ajal suitsetasin ikka päris tihti. no sõbranna kulul aga ikka iga päev. õppimine oli ka suht s*tt see sügis.
aga ema muutus hullult, sellesmõttes, et enam ma ei saa temaga üldse rääkidagi..
isa näen vb paar korda aastas.
kadestan selliseid lapsi, kelle vanemad on õnnelikult koos ja nad ise saavad hästi oma vanematega läbi.

No minu omad ei olnudki abielus. Isa läks minema kui olin kolmene(Vist. Võisin ka olla noorem.) Mu isa oli paras naistemees. Olen teda oma teadliku elu jooksul 2 korda näinud, sedagi telekast. Väga ei hooli mis ta teeb. Ma ei oska öelda kuidas see mind mõjutanud on, kuna ma ei tea mis tunne oleks isaga elada. Olen saanud omale ainult super nõmeda kasuisa.

Mu vanemad läksid siis lahku kui ma olin päris väike, umbes 8. Kuigi sellest on väga palju möödas juba, teeb see siiamaani haiget. Oma lastele igastahes seda küll ei soovi.

Minu omad on koos ja olen väga tänulik selle üle, kuigi nad nääklevad pidevalt, sest mõlemad nõuavad igas erimeelsuses oma õigust ega taha mingeid kompromisse. Nii palju, kui kõrvalt näinud olen, siis vanemate lahutus mõjub nende lastele ikka väga hullusti. Ma tean paari inimest, kes pärast isa-ema lahutust on muutunud täielikult.

No vanemate lahutus mõub kindlasti väga rängalt. Kuid mina olen ka samas seda meelt, et ei ole mõtet koos olla kui ei suudata enam. Sest pidev tülitsemine, või üksteise vältimine mõjub ka lastele. Tegelikult mõjub kõik lastele rängalt. Vanemate elu võib olla ikka väga raske.

Minu teadmiste järgi on Eesti maailmas neljandal kohal lahutuste poolest. Ma olen üsna kindel, et see rahvuses kinni. Inimsed on kinnised ja pole sellised perekondlikud. Tähtsad on muud väärtused elus.