EEVA naistekas

Hakkas huvitama, et kui paljudel veel vanemad lahutatud on ja kuidas see on teid mõjutanud? Mul endal lahutasid vanemad see aasta, kuigi elasid enne juba aastaid lahus. Mind poleks muidu väga häirinud see, et nad enam omavahel läbi ei saanud, aga vanemad sundisid mind pidevalt pooli valima ja nt. ema solvus kui sain isaga hästi läbi jne. Nii et olen õnnelik et see nüüd läbi on.

Mul vanemad pole lahutatud, aga nad viimasel ajal ei saa hästi läbi , sest isa on palju kodust ära. Ta ehitab uut korterit või midagi .

Lahutatud, et abielulahutus? Mul vanemad lahutatud paraku kurvemal tagajärjel ja oma teadlikus elus ma isa üldse ei mäleta. Samas vahel ikka olen mõelnud, et ehk on see variant isegi parem, kui vaadata neid vanemaid, kes elavad koos kuni lapse puberteedieani ja siis sellel kõige "targemal" ajal saavad aru, et no vist ikka ei ole seda armastust enam. Selliste perede lapsi ma olen näinud küll ja küll ja mitte igaüks ei suuda sellise asjaga leppida, et nüüd peab end kuidagi ema ja isa vahel jagama hakkama.

Minul lahutasid vanemad kui olin 7a. Mäletan seda päeva kui isa asju pakkis ja läks, nagu oleks alles eile juhtunud, kuigi möödas on juba peaaegu 15a. Ema elas seda rängalt üle ja see paratamatult mõjutas mind. Emaga oli ka väga raske suhelda ja meie läbisaamine oli halb kuni minu 15a saamiseni. Peale vanemate lahutust olin praktiliselt vanaema kasvatusel.

Lahutatud . Aga saavad läbi . Endal on muidugi kade meel vaadata peresid kus kõik pereliikmed on koos ja olemas .

Lahutatud. Mm, eks ikka natuke mõjutas. Ma olin siis umbes 11 ehk? Ma täpselt ei mäleta. Ma olen seda meelt, et pigem lahutada kui laste ees kakelda ja tülitseda pidevalt.

see poleks siiski vanematel õiglane, solvuda lapse peale kui see oma isa või emaga suhtleb...Samas muidgi oleneb olukorrast....Äkki tegi isa emale vaimselt nii palju haiget, et ema ei taha sellest mehest enam midagi kuulda ja see teeb talle haiget kui arvatakse, et isa polegi nii hull kui ema teab...
Minu vanemad polegi kunagi koos elanud..Olen sellega harjunud..Sellel on muidugi raske kes on harjunud koguaeg nägema ema ja isa koos...ja ühtäkki vanemad lahutavad.

vanemad lahutasid umbes siis kui olin aastane. Ehk siis pole mul sisuliselt kunagi isa olnud. Ei suhtle taga eriti, vahest harva näeme.
samas kadestan küll neid kellel on nii ema kui ka isa aga ma olen harjunud ja väga ei mõjuta.

Minu vanemad lahutatud ei ole, aga vahel tekib küll tunne, et nad võiksid.. Kui nad tülli lähevad, siis ajavad nad ikka nii absurdset teksti suust välja. Tavaliselt on selleks 2 põhjust:
1) ema on väsinud (tal on väga raske töö) ja tal pole aega isaga suhelda ja isa ärritub.
2) isal turgatab pähe mingi pöörane idee, millega ema ei nõustu ja siis tülitsevad nad senikaua kuni ema järgi annab, vahel on ema sellepärast isegi nutnud.

Mu isa on selline, et tal puudub TÄIELIKULT enesekriitika, ta suudab isegi siis asjad oma kasuks keerata, kui on selgemast selgem, et ta on ise süüdi milleski. Vahel ma täiesti imestan, kuidas ta oma vigadest aru ei saa.
Sellepärast olen ma tavaliselt tülides ema poolt, aga ma olen selline, et kui vanemad tülitsevad, siis ma ei suuda oma toas olla klapid peas vaid lähen tavaliselt vahele ja karjun lihtsalt mõlemale näkku mida nad on valesti teinud, vahel nad saavad aru, vahel mitte. Aga üliselt saavad nad hästi läbi, kuigi minuarvates on neil see kirg ja armastus küll kadunud. 20 aastat ju ikkagi juba koos elatud. Ma näen neid harva isegi kallistamas. Samas vahel neid vaadates tundub siiski, et nad ikkagi on õnnelikud. Ei tea.. #-o

Minu vanemad on 20 aastat abielus, hakkasid vaikselt midagi aretama juba 15 aastastena. Aga kui õnnelik ja armastusrohke see abielu tegelikult on? Ammustest aegadest mäletan seda, kuidas mul vahel oli isa ja vahel mitte. Mu isa on nimelt ühe välismaal tuntud Eesti ehitusfirma arhitekt, projektijut ja mingi välisasjade organiseeria. Noh, see tähendab seda, et tal on tohutult tööd. Ja mitte kuskil Jõgevamaal või Tallinnas, vaid alustades Lätist kuni lõpetades Peruu, Lõuna-Aafrika vabariigi või Jaapaniga. Vahel on ta ainult 2 nädalat kuskil, kuid on juhtunud, et me ei näe teda 4-6 kuud. Ka mu ema oli kõva töönaine varem. Siis ma ei pannudki tähele mingeid erimeelsusi nende suhtlemises. Kui isa koju tuli, siis oli alati kõik nii hästi - kõik olid rõõmsad, ema võttis puhkuse ja pere oli koos. Kui isa ära läks, siis hakkas ema jälle stressama, proovisime vendadega omapead hakkama saada, sest vahest juhtus tõesti, et mu ema oli 12 tundi tööl ja ma tõesti ei tahtnud talle rohkem peavalu valmistada. Ema võttis tihti puhkuse ja sõitis isale külla. Ja siis äkki, 3 aastat tagasi, kõik muutus. Lihtsalt ema jäi raskelt haigeks, isa tuli koju, proovisime koos sellest üle olla, aga tühjagi. Päris terveks ema ei saanudki. Nüüd ta tööl väga ei käi. Vahest harva aitab siin, seal midagi teha, kuid enamasti on kodus. Kui isa koju tuleb, siis ta püüab teha näo nagu oleks terve ja meil oleks ka kõik korras, aga nii kui isa on läinud magab ta jälle pool päeva maha, proovib töötada ja meile igati hea ema olla, aga ma ju näen, et ta ei jõua. Selle jutu mõte oli see, et isa on siia vaja. Aga kõige tipuks ta ju teatas Septembris, et tema tuleb alles peale jõule. Thanks, daddy. Masendavaid jõule on meile tõesti vaja. Ma ei taha mitte kedagi selles süüdistada, aga vahest on küll tunne, et nad võiks selle nõmetsemise juba lõpetada. Mu isa leiaks ka Eestis piisavalt tasuva töö, et me saaksime rohkem kui normaalselt ära elada, aga ju talle siis meeldib nii.

Aga mis siis oleks lõpptulemuseks parim??
Kas naised peavad tõesti lapsi ise kasvatama, sest kaklevaid vanemaid on halb vaadata...Kuigi samas tahavad kõik ema ja isa mõlemat...Aga selliseid perekondi on vähe, kus polegi riide, sest ikkagi kahe inimese iseloomud põrkuvad kokku ja muidugi ka see, et ajaga äkki tüdinetakse või siis ollakse koos kuna arvatakse, et peaks koos olema mingil põhjusel, kasvõi laste pärast. Ja lapsi ju siiski tehakse ja tahetakse...instinkt ju

lamp, Kas Sa pole proovinud oma isaga sellest rääkida?

Vanemad elavad koos juba 19 aastat, kuigi on alles üsna noored (ema on 36 & isa 37). Mäletan umbes 2 juhtumit kogu selle aja jooksul, kus on olnud suur suur tüli (põhjuseks peamiselt see, et isa ei ole suvatsenud pingutada perega tegelemisel), üks lõppes (see oli arvatavasti siis, kui olin ise u. 7 aastane) paraja tüliga, mille käigus ema takistas isa köögist välja joosta ning lõpuks pakkisime olulisemad riided kokku & ema toppis meile joped selga, põhjuseks läheme vanaemale külla. Õnneks suutis isa aru saada ning palus emal jääda, hommik on õhtust targem & rohkem ei ole sellised kismasid olnud.
Nüüd hiljem aga, umbes 1-2 aastat tagasi oli neil pikem jutuajamine, pigem oli see tingitud stressist (ema tööst väsinud - isa rabas tööd teha) & olin ise paanikas, kartsin, et nad lähevad lahku. Aga siis käis minu mõtte osas klõps! Hakkasin ema kui ka isaga eraldi rääkima, elu läks edasi nagu alati, aga vahest kui sattusin emaga nt. kooli ajal lõunastama või läksin isaga tööle kaasa, hakkasin uurima tema tunnetest jne. Nad said ennast välja elada, rääkida mida nad asjast arvavad & kuna ma tunnen neid nii hästi, oskasin neile nõu jagada - ime, see mõjus! Nüüdseks on asi nii kaugele arenenud, et isa pakub ise vahest kuhugi välja minna, jalutama minna vms. perega koosveetmise teemat, ema oskab ennast rahulikul tasemel hoida, ei vingu isa kallal palju...
Kui mõlemad suudavad endas leida vigu ja neid parandada, siis on veel võimalus asja parandada!

Minu ema ja isa on 27 aastat abielus olnud.Aga vahel on tõesti tunne,et lähevad varsti lahku!Mida aeg edasi,seda pingelisemaks kõik läheb.Peaaegu iga õhtu kuulen neid kõrvaltoas jälle milleig üle arutlemas ja nad lõpuks juba karjuvad üksteise peale.Ja põhiasi on see,et kindlat põhjust tülitsemiseks neil polegi.Lihtsalt väikeste asjade pärast näägutavad,aga aina hullemaks see läheb.

Eelmine suvi oleks peaaegu läinud lahku , ülivähe jäi puudu. Päris nõme oli kuulata tülitsemisi :S

Üldiselt on nii, et tore kui ma oma isaga oma lemmikraamatust või viimase aja tähtsamatest sündmustest räägin. Kui isa välismaal on, siis nad suhtlevad emaga msnis või telefoni teel. Kui ta koju tuleb, siis kaks põhilist asja, millega ta tegeleb on fotograafia (huvi number üks) või istub oma läpaka taga, prillid peas ning kui ma midagi küsin, siis ei kuula. Lõpuks ma küsin, et kas ta ikka kuulab mind. Tõstab pilgu ekraanilt ja palub mul korrata. Räägin terve jutu uuesti ära, saan temalt kahesõnalise vastuse ja jalutan solvunult minema. Mu isa ei kuulaks mind elusees. Ta on lihtsalt nii pagana põikpäine ja kui tema viga ei näe, siis seda ka ei ole. See on reaalsus.

Vanemad lahutaid siis kui ma olin umbes 5 või 6 aastane.
Elasin küll emaga koos peale seda aga väga tihti tegime igasuguseid asju ka isaga koos.
Nüüd kahjuks viimased aastad pole isaga suhelnud

Vanemad on juba 20 aastat koos elanud, aga minu silmad ei näe seda, et nad kokku sobiksid.

[quote]Minu ema ja isa on 27 aastat abielus olnud.Aga vahel on tõesti tunne,et lähevad varsti lahku!Mida aeg edasi,seda pingelisemaks kõik läheb.Peaaegu iga õhtu kuulen neid kõrvaltoas jälle milleig üle arutlemas ja nad lõpuks juba karjuvad ükstei ...[/qu[br]
Sama siin. Täna näiteks isa ärritus (õnneks ainult korraks) juba selle peale, et mu ema ei osanud autoises taha lükata.

[quote]

Üldiselt on nii, et tore kui ma oma isaga oma lemmikraamatust või viimase aja tähtsamatest sündmustest räägin. Kui isa välismaal on, siis nad suhtlevad emaga msnis või telefoni teel. Kui ta koju tuleb, siis kaks põhilist asja, millega ta ...[/q[br]Jah, tõsiselt kahju on... aga ma soovitaks sul oma isaga siiski rääkida kuidagigi ta tähelepanu võita.