EEVA naistekas

No vot- ja siis räägitakse, et meie noorus on hukas. Aga miks on hukas? Sest nagu alati on räägitud, et kõik asjad algavad kodust ja kui peresuhted on korrast ära, siis lapsed jäävad justkui kogu asjast kõrvale ja on pahatihti just see pool, kes kõige rohkem selles asjas kannatab.
Aga sa oled marutubli, et nüüdseks oled olukorraga hakkama saanud. Oleks võinud hullemini minna. Sellised üleelamised on ülirasked. Ma väga loodan, et siin mõned lapsevanemad lugemas käivad ja oskavad edaspidi arvestada ka lastega. Keegi võiks antud teemal lausa artikli kirjutada

Minu vanemad pole ka kunagi koos elanud.
Ja isaga ei suhtle ka, tal uus pere...Üleeelmine aasta kohtusime esimest korda ja siis ajas ta kuri uus naine meid uuesti lahku.

mu vanemad on koos. ja olen elus ainult paar korda neid tülitsemas näinud.

minu vanemad koos aga tutvusringkondades väga väga palju kindlasti rohkem kui kaks kolmandiku neid kellel poolvendi poolõdesi, vanemad lahutatud või teistkorda abielus jms. oma kallikesel kaa vanemad lahutatud................ ta oli siis 5 aastane, siiani kurb ta sellepärast.

Õnneks on mu pere ilusti koos, suur pere veel. Ema ja isa on viimase peal. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik elada nii, et üks vanematest on laste juurest puudu. Mõlemad vanemad on ju lapsele tähtsad...terviklik pere on ju vundament noore lapse ellu sukeldumisel. Aga mis teha...elu on lill, aga vahest lihtsalt närtsinud. Ega see ei tähenda nüüd seda, et kui on lahutus, et siis ei tule lapsest tublit kodanikku. Kõik on võimalik.

Minu ema ja isa elavad kahjuks lahus samuti .

Olen sellega täiesti nõus, et terviklik pere on noore lapse elu vundament. ja kui see laiali laguneb, on lugu päris kurb. Kuigi jah, vanemad, kes suudavad jääda sellel raskel teekonnal tugevaks, suudavad ka oma lastest tublid ja terved ilmakodanikud kasvatada. Kõige tähtsam on üksteise mõistmine. Ma mõtlen selle all, et kui ema ja isa lahku lähevad, siis lapsekasvatamise kohustus peaks mõlemal olema ikkagi võrdne, kuna tõesti lapsele on ju mõlemad vanemad tähtsad ja ta ootab mõlemalt näpunäiteid ja nõuandeid edasiseks eluks vms.


Siit näide - mu vanaema ja vanaisa on juba ammu lahus. Vanaisa elab teise naisega. Vaatamata sellele ta hoolib oma perest nii väga ja pere on tema jaoks esikohal. Eelmine nädal oli nii armas, kui ta helistas mulle ja küsis kuidas tervis on, kuna ma olin haige. Ta ütles, et ta muretses mu pärast. Ja üldse, ma olen õnnelik, et mu vanaisa selline hoolitsev on, kuigi ta vanaemaga koos ei ela. Ta isegi käib vanaemal külas vahepeal uurimas, kuidas tal läheb jne. Nad saavad väga hästi läbi ja see on armas:heart:

Minu vanemad pole kunagi abielus olnud ega koos elanud, samuti ei saa nad omavahel läbi.

Tänan kirjutusvaeva eest.

Mina olen täiesti selle poolt , et mu vanemad lahutaksid ! Nad on nii erinevad inimesed ja ma ju näen kuidas nad üksteisele näkku valetavad . ma 12a. ja kui ma kuulen näiteks teisest toast .. ja siis mina olen kogu selle valede keskel . ikka täitsa jama . mamps nt. läheb baari , ütleb mulle , et ma ütleks issile , et ta läks vanaema juurde .. paps samamoodi . ja nende tülid , need on lihtsalt niiii suured . koguaeg ,põhiliselt 1 kord nädalas tuleb hästi suur tüli , karjuvad röögivad üksteise peale . ma tavaliselt lähen vahele ja karjun neile igast paska näkku . paps veel nii isekas ka veel . ma ei salli teda salli teda silvaotsaski , ma ei igatse ka teda kui ta tööl on . mingi 5 päeva ja siis tuleb nädalavahetusel koju ja joob . täitsa vihkan oma papsi .

minu vanemad olid abielus peaaegu 20 aastat, kui järsku emal tülidest üle viskas, asjad pakkis..mina olin siis 12 ja mu õde alles 3..õde läks nagunii emaga, aga mulle anti valida, kelle juurde mina jääda tahan..kuna isa mul ei töötanud, siis läksin emaga..nüüdseks on sellest möödas peaaegu 9 aastat..ja mina ega mu õde ei suhtle isaga..tean, et isal on uus naine, aga sedagi ema kaudu..kuigi mu vanemad suhtlevad vaid hädavajadusel..ja vb nii oligi parem..ausalt öeldes ma ei igatse oma isa järgi..kunagi teismelisena, kui ema mind ei mõistnud, siis tahtsin küll, et isa ka meiega oleks, aga see tunne oli mööduv.

Kui ma olin kuskil 13-14 aastane , parajalt pubeka iga juba peal vaikselt. Hakkas mu isa igapäevaga harvm kodus käima ja üldse kodus ööbima. Üks päev sain aru et nad äkki lahutavad ja hakkasin sahtlites otsima kas mingi lahutuspaberid on olemas ja leidsingi. See oli parajalt šokk minu jaoks. Sain ka aru miks nad lahku lähevad, isa hakkas liiga palju jooma ja ema ei kannatanud seda välja. Üks päev olin enda sugulase juures , kes oli ka minu vanune. Rääkis mulle et kuulis kuidas minu isa oli tema isa juures ja nuttis täiega ja rääkis et ta täispeaga pettis mu ema. ja sõbranna ema kuulis ka seda, rääkis loomulikult mu emale ka ära. ja see oli juba kindel laks et nad lähevad lahku. kuigi ma mõtlesin et mu isa ikka kahetses seda südamest et ta nii nuttis. Ta pole selline kes nutaks ja nii. nüüd on sellest 7a möödas. Suhtles isaga ikka , kuskil korra kuus saan kokku. Kahjuks on tal ikka need joomise probleemid küljes. aga tean et ta südamest hea inimene. Ta kinnine ja ei räägi enda asjadest ja siis joob lihtsalt...Ise ka olen ikka tihtipeale olen ise ka kade kui näen perekondi kes saavad hästi läbi jne. Kahju on

minu vanemad läksid lahku siis kui olin 6 aastane. ma ei mäletakski seda hetke kui nad hästi läbi oleks saanud. tihti peale kaklesid ja sõimasid teineteist..liiga erinevad inimesed üksteise jaoks. minu jaoks see polnud šokk, pigem kergendus tollel ajal .. kuid kahju oli siiski muidugi. siiani närvidega midagi korrast ära tänu nendele kaklemistele ja sõimlemistele. ja imelik on lausa vaadata kus kellegi sõbra ema ja isa elavad ikka koos õnnelikult ja isa viib ikka ema korra kuus kuhugi välja sööma või kinno.. tundub endalgi kuidagi kauge unistus ja võimatu tulevikus.

Minu vanemad lahutasid, siis kui olin viiene. Elan koos emaga, isast puudust ei tunne. Mul on parim ema.
Ma arvan, et mu ema tegi õige otsuse, sest kui ei ole armastust, siis ei ole mitte midagi. Ainus lahendus on lahutus. Ma ei usu, et kooselu võiks toimida, kui armastusest kahe inimese vahel on saanud sõprus...
Nende abielust ei mäleta ma aega, kui nad oleks tülitsenud. Minu kodu oli täis armastust. Ma sain sellest isegi viieaastasena aru. Kõik oli väga hästi, aga siis see lõppes.
Ma olen vanematele tohutult tänulik, et ma ei pidanud taluma nende armastuseta suhet, tülisid, vihkamist... seni, kui see kestis oli kõik suurepärane.

Ennnast tulevikus ei kujuta ausalt öeldes abielus ette. Pole lihtsalt selline inimene. Armastus on tähtis, kui isegi abiellun, siis armastuse lõppedes lõpetan kindlasti ka abielu...

<span style="font-style: italic;">Pole abieluski olnud.</span>

mul kah lahus , ma ei saaks küll nii , nagu sina , Znelle , ilma isata paar aastat olla

Tegelikult ma tahaksin temaga suhelda ja vahest igasuguseid huvitavaid asju teha. Aga meil kahjuks peres, nii et absoluutselt kõik on jäärad. Ja mul isa ei helista mulle ega tunne eriti huvi üldse mu vastu. Ja mina muidugi jäärapäiselt vastu talle, et kui tema ei tunne vajadust minuga, kui oma ainukese tütrega suhelda, siis ka minul pole teda vaja.

Minu isa ja ema on abielus olnud 15.aastat, see aasta saab 16 aastat. See on päris pikk aeg. Ja on tõesti olnud selliseid olukordi, kus asi oleks ka läinud peaaegu et lahutuseni, aga jah siiani õnneks/kahjuks pole läinud.. Oeh, tegelikult on see vanemate kraaklemine lastele suur trauma..Südames hakkab nii kipitama, kui kuuled vanemate karjumist ja põhjuseks võibolla hoopis kadunud telekapult..

Seda on nii õudne kõrvalt vaadata, kui vanemate tüli areneb välja näiteks kadunud telekapuldist või pesemata pesust. Lõpuks ei mäleta nad ise ka, millest tüli algas, vaid lihtsalt õiendavad üksteisega.

lahutatud. kolm aastat nüüd, ise olin poolt ka, sest mulle ei meeldind isaga elada jne. nüüd palju rahulikum