poppy, loe läbi hoolikalt, muidu sa minust aru ei saa.
Mitte ma ei viitsi raha teenida, vaid ei viitsi seda palju teenida, samuti ma tunnistan oma laisksut, ma tunnistan oma vigu.
Ma niipalju raha viitsin teenida, et ennast ära elatada, koos naisega ilma lasteta suudaksin ka elada, koos saaksime osta korteri ja seal elada hetkel elan isa juures majas.
Ühesõnaga naisega koos saaksime osta kas eluaseme või kui eluaseme kulusid pole saaksime ühe või kaks last isegi soetada.
Kuid minu lapsepõlv? Ok räägin sellest, kui huvi on.
Olen eluaeg veidi erinev olnud, koolis mind kiusati, väga vastikult, õpsid suhtuksid ka minusse halvasti, kuigi kiusajatesse suhtus hästi.
Üldse olen elus palju ebaõiglust kannatanud, minu isa on paras türann olnud.
Isa pole minust välja teinud, on palju valetanud, emaga pole neil armastust olnud, mistõttu pole pereelu normaalne olnud.
isa on elaueg karjunud ja üldse egoist ja temaga vaielda on mõttetu, ta ei kuula kunagi ära mind ega kedagi vaid mõtleb ise välja mis ma talle öelda tahan, siis räägib teistele kui paha ma olen.
Näiteks, kui ma koolis sain kehva hinde tunnistusele 2 siis ta mölises küll,aga kui matemaatika eksami sain 5 9ndas, siis ta ütles selle peale mhmh ja kõik.
Kui hiljem uurisin miks ta nii tegi, siis ta ütles et peale sellist õppimist pidigi 5 olema, ta aitas mul õppida.
isa on väga ebaõiglaselt ka mind karistanud, oma loogika järgi, süüdistanud mind asjas mida ma tegelikult ei teinud, ja mitte ainult ükskord.
Üldse on ta paras türann olnud, minule pole ta aega pühendanud mind pole viitsinud kasvatada, venda küll.
Näiteks on ta ka nii teind, et minul käskis minu tuba koristada, aga ise samas ei hoidnud korda, kui sellele viitasin sain selle eest sõimu vastu ja käskis mul endiselt koristada.
Siis näiteks mul oli väga rõve süüa keedetud porgantid, toorest sõin, isa ükskord sundis mu lihtsalt sööma keedetud porgandit.
Samuti oli selline juhus, kus oli supp söögiks suur leiva viilakas oli juures, ma sõin selle leiva viilaga niisama paljalt ära kuna tahtsin suppi eraldi paljalt süüa, isa ütles et ei söö midagi paljast suppi ja lõikas uue suure kääru leiba.
aa isa ise teisi ei kuula vaieldes ja siis räägib kõigile kui paha ikka mina olen, ise on ta joodik iga õhtu on täis, aga tööl siiski käib pessimist on ta ka.
ta nutab oma naist minu ema taga, kes ära läks, ise arusaamata et tema on süüdi et ta ära läks, aga alles siis kui ma suur olin.
Mind on täiega pärsitud eluaeg, pole julgustatud, kui midaig halba tegin sain tavaliselt möliseda täiega, ema on muidu hea aga on ka elaueg täiega jälginud mida ma ütlen jne, iga väiksemagi asja peale olen kohe saanud tema käest pahandada, täiega jälgis mind see surus mu täiega alla, kaotas ära mu julguse enda eest seista, isa mölisemine kaotas mul veel eriti enesekindluse, isal on eluaeg olnud kombeks täiega karjuda kogu aeg.
Ühesõnaga väike kokkvuõte minu lapsepõlvest, see asi on tegelikul palju laiem.
Samuti mul eriti sõpru pole olnud elujooksul ja neist on ka enamus mind kiusanud ja mõnitanud.
Ka töökohtades on mind mõnitatud ja mu üle naerdud.
Praegune autojuhi töökoht siin on normaalsed inimesed siin olen lõpuks rahu leidnud ja selle tööga saan ma hakkama, siin pole ma niimoodi ninapidi koos ka, suhtlen küll inimestega, aga sedasi jupiti.