EEVA naistekas

ma olen ka viimasel ajal avastanud selle kusjuures, aga ma ei oska enam kurbki olla, sest ma leian, et tõelised sõbrad ei kao ära lambist kuskile. mu parim sõbranna on ka selline, kes on kõigi parim sõbranna. ma tean, et teda saab usaldada, aga minu jaoks on see siiski veider, kuidas ta end sättima peab kogu aeg mitmete sõbrannade pärast. minu pärast ta seda enam ei tee. ma ei tunne ka, et mul vaja on. äkki me hakkame lahku kasvama? enam ei ole nii nagu vanasti. võib-olla siis peabki olema. veel on üks sõbranna, kelles ma ammu juba pettusin ja kellega samuti enam ei räägi eriti igausgustest ajadest. sellised tuttavad-sõbrannad oleme nüüd lihtsalt, ma ei räägi oma asju talle. ei taha.
igasugu sõbrannakesi on mul veel, kellega rääkida migeid teatud asju, aga ei ole kedagi, kellele ma päris kõike rääkida tahaksin. ma lihtdsalt ei tunne enam seda oma parima sõbranna puhul. minu parim sõber on mu mees ja ma olen sellega väga rahul. ma saan talle kõigest rääkida ja ta ei pane mind mu sõbrannadest nii väga puudust tundma ja kurvastama ega midagi. loomulikult ma tunnen puudust, aga midagi pole teha.

jah, vahel tahaks ma ka vanu aegu tagasi just sellepärast, et siis olime sõbrannadega lahutamatud.

jah, see vanade aegade igatsemine teeb jah kurvaks. ma oleksin ilmselt ise väga kurb, kui mul ei oleks teda, aga kuna ta on, siis ma olen väga õnnelik ning ei leia, et peaksin mõtlema sellistele asjadele, mis mind kurvaks teevad.
ja muidugi olen ma ise ka super ülemõtleja, nii et äkki kujutan endale asja ette? aga samas selliseid asju ei kujuta päris niisama lambist ette. ma ühel hetkel lihtsalt tundsin, et enam ei saa, ei ole nii õige ja ei taha ning nii ta jäigi. me saame läbi ja kõik, aga mina lihtsalt ei taha enam rääkida talle oma tegevmistest, juhutmistest, mehest.. samas, eks ta kuulaks, ma arvan, aga ma tean, et jälle oleks nii, et ma räägiksin ära ja mõtleksin siis, miks ma küll nii tegin. ta ei tunduks nii huvitatud ja ega ma ei oska seletadagi.
eks lihtsalt mina olen oma kutiga rohkem koos ja võib-olla kõik ei saa sellest aru ja ma ei oska midagi teha ka sellega. kui ma tahaksin midagi teha reede õhtuti, siis ma saaksin, sest ta ei ole mul selline, et keelaks vms ja seda teavad nad kõik, aga siiski. ja ma ei oska ennast ka süüdi tunda ning seega ma ei mõtlegi väga ning ei tõmble. eks vahel ikka tuleb nukker tunne peale ja siis ma kurdan mehele, aga samal ajal mõistan jälle, et temata ikka ei saa ning tema ongi minu kõige parem sõber, armastatu

Mina ei usalda 100% kedagi. Oma suurimaid muresi pole ma kellegile kunagi rääkinud, no ei julge. Ja see inimene keda ma vahel tunnen, et ta mu parim sõbranna, siis ma tean, et mina olen lihtsalt hea talle..mul pole parimat sõpra siiski! Ja mul suht vähe sõbrannasi, on lihtsalt tuttavad. Ma tunnen, et kõik on nii kahepalgelised.

Mul on umbes samamoodi nagu Milkol. Parim sõbranna on kõigi sõbranna. Ta on küll aus ja tõesti saab talle kõike rääkida, kuid... Ütleme nii, et pikapeale tüdinen ära selles, et olen ise see pool, kes tagant utsitab väljaminekuks vms. Mida rohkem tal sõbrannasid on, seda rohkem peab ta ju end jagama. Pole armukade, lihtsalt tunnen, et hakkame lahku kasvama ja tihtipeale pole midagi rääkida. Samuti, kui räägin oma nädalavahetusest või mõnest probleemist, mõtlen natukene hiljem järele, et ei oleks pidanud rääkima. Tihti tundub nagu tal oleks ükskõik, samas järgmine hetk on ta jälle nagu tavaliselt. Kolm aastat tagasi olime veel täiesti lahutamatud. Ta on hästi palju muutunud ''tänu'' oma uutele sõpradele, et jah, natukene raske on aru saada, miks me üldse suhtleme... Kuna olen nii umbusklik inimeste suhtes, siis ei räägi ma tegelikult mitte kellegile oma asjadest (v.a siis parim sõbranna ja ka poiss). Üritan vältida igasuguseid kuulujutte ja saladuste lekkimist:)

Zhery, kuidas nüüd on?
Ma olen enda näitel juba päris ammu aru saanud, et sõprusest ei peeta lugu.

Mina olen just hiljuti elult ühe SUUUUURE õppetunni saanud ja just sparima sõbranna teemal.
Sõbranna tegi midagi, mida võib lugeda minu reetmiseks, samas ma ei saanud seda talle ka pahaks panna, aga igaljuhul midagi polnud nii nagu kunagi varem. <span style="font-style: italic;">Varem</span> tähendab seda, et me võisime üksteisele kõike rääkida, me olime hingelt ikka vägaväga lähedased, me saime üksteist jäägitult usaldada, me võisime üksteisega alati arvestada. Tema oli minu Parim ja mina tema.
Ma andestasin talle ning ajapikku me ikkagi panime uuesti oma sõpruse toimima ja ütleks isegi et paremini kui varem AGA... siis oli minu kord eksida. Ja nüüd ma tean kasvõi omast käest, et see andestus, mida ma loodan ei tule sugugi kergelt ja vajab piisavalt aega.
Ma lihtsalt nii loodan neid vanu aegu tagasi saada, mil me olime rõõmsad ja lahutamatud.