EEVA naistekas

Kõik mu sõbrannad on tähele pannud, vist, et ma olen pidevalt äkiline ja närviline, närvan tihti. Ma mõtlesin et olengi, ja et selline mina olengi, aga ma pole selline. Alates nüüdsest, ma taipasin, miks ma selline olen. Olen selline sest kõik mu sõbrannad hoolivad nüüd ainult sellest, et oleks kellega oleks väljas lahe olla, mulle loeb see ka, aga mulle loeb ka SÕPRUS, neile vist mitte. Ma olen selline, sest kui mul on mõni mure, ei ole mul sellest mitte kellelegi rääkida, kas on kõik kuskil väljas või nad lihtsalt ei saa aru. Ja ma isegi ei tea miks ma seda siin kirjutan. Ma tahan et oleks mul keegi, kes mind kuulab. ma lähen nii ju hulluks. mida ma tegema pean nüüd?

Kirjuta päevikut v kirjuta meile siin :)Ma luban, et me oleme head kuulajad ja püüame anda Sulle parimat nõu.

Jah ega kui päris elus sõpru pole siis peab tulema netimaailma elama....

Väga raske on leida uut ja head sõpra, kellele saad tõesti toetuda ja tema sinule. Usaldus peab olema. Ühes inimeses (ja nüüd mõnes veel) olen pidanud just sama teema tõttu pettuma nagu sinagi aga on ka neid, kes mulle kõige lähedasemad ja üks neist on kasvõi minu ema. Kuigi jah, emal ja sõbrannal on vahe samuti. Mingismõttes. Kas teie puhul nt. rääkimine ei aitaks?

ma ei saa oma emaga rääkida,tekib imelik tunne. ma tahan et ema oleks ema, ja sõber oleks sõber, ma ei taha neid ühte komplekti panna, agasee olen mina.

Aga ema on ju tähtsam kui sõber, temale saab kõigest rääkida, ka seda sõprade probleemi asja. Ema ongi see kellele muresid kurta. Ega sa ei pea temaga ju diskole minema.

Hakka päevikut pidama, sinna saad oma mured kõik kirja panna ja peaks rahustama ka. Mind see igatahes aitas. Kui olin noorem, siis tundsin sama. Mind nagu ei mõistetud ja ei osatud ka minu kordaminekute üle rõõmu tunda. Ma siis lihtsalt loobusin neile rääkimisest ja panin kõik kirja hoopis. Alati aitas!

Mõistan seda ema osa väga hästi ega ma isegi tahaks oma emale alati kõigest oma muredest rääkida kuigi kui muud võimalust ei ole, siis ma ikka räägin talle. Tema on ikkagi minu ema, kellele ma võiksin KÕIK usaldada.
Päeviku mõte on jah hea, kirjutan nüüd paberi asemel oma sülearvutisse nn. failikirju ja tohutult aitab. Nt. iseenda analüüsimine aga ei tohi asja hullemaks ajada ja kindlasti nt. aitaks kasvõi mingi huviala ringiga alustamine, kus võid leida uusi inimesi, kursused jne. Võimalusi ON tegelikult palju, iseasi kas satub just selle õige inimese otsa.

ma pakun välja lihtsa lahenduse, ma kuulan hea meelega su mured ära;) . aga üldiselt jah..mul on enamvähem sama olukord, kui mina sõpru vajan siis neid pole ja pm kui keegi hellabki ja kutsub välja siis jah selleks et seltsi saada ja omakasu eesmärgil ikka. Kui mul on seltsi vaja siis jah.. pole kedagi kes minuga välja tuleks.

Mul on sõpradega nii. Noh, poistest sõpradega, ehk siis klassivennad jne. Kui nad mu õue kutsuvad, siis ma ei teagi enam täpselt, mille pärast. Vist ka lihtsalt et seltsi saada. Noh ja ongi nii, et kui ma olen ainuke tüdruk koos nendega, siis saan normaalselt olla jne. Nad suhtlevad minuga, kuna pole kellegi teisega suhelda hetkel - kui koolis olen, siis jooksevad mu sõbrannal järel, sest ta on "lahedam kui ma". Keegi pole nii öelnud, aga loogiline. Ma pidevalt passin üksi niisama koolis, kui nad kuskil teises koridori otsas maitea mida teevad ja seda sõbrannat kiusavad heas mõttes.
Okei võib-olla ei läinud päris teemasse aga taoline siiski. Sest ma tahaks ju oma klassivendadega nagu head sõbrad olla, et noh ei jäta üksteist üksi passima kuskile, aga nad ei mõtle nii.:(Kui on keegi huvitavam siis lähevad lambist minema ja kedagi ei huvita mis ma teen.

väga huvitav, mul on üks sõbranna nii ära keeranud, välimus on talle A ja O. otsib veel rikast meest ka omale, kes tema kulutused kinni maksaks. ütlen ausalt, ei ole enam millestki temaga rääkida:)

Mul on palju sõbrannasi osad ussimad kui teised ning meessõpru ja tuttavaid jagub. Minu puhul on see, et ma ei räägi oma muredest mitte kellelegi. Ma lihtsalt ei looda mitte kellelegi,elu on õpetanud mind,et lootus poob minu puhul end alati esimesena üles. Lähedasi sõbrannasi ja sõpru on ikka ja kuna olen hea kuulaja ja kunagi ei reeda jutte mida mulle on usaldatud siis jah..tihti leian end kellegi kodus diivanil lobisemas

Ojaaa, ma tean nii hästi, mida sa tunned. Minu parima sõbranna "röövis" minult mu teine sõbranna. Nad pmst leidsid siis teineteist minu kaudu. Ja nüüd kui ma nende kahega koos olen, siis lähen vahel vihast lõhki ! Lisaks veel kadedus, sest mina olen neist suhteliselt eemal nüüd. Ja ma olen selline, kes end peale ka suruma ei hakka, las nad siis olla omaette. Aga siin on üks konks ka. Nimelt see parim sõbranna räägib oma suuri probleeme ja suhtedraamasid siiski mulle, mitte oma uuele sõbrantsile. Nimelt neil on paar aastat vanusevahet ja siis pole see klapp nii suur siiski. Praegult ka, sõbrannal tohutu mure (tõesti on), räägime sellest ja arutame. Vahel on mulle ka öösel magamise ajal helistanud, et rääkida. Okei. Samas kui mina tahan rääkida sellest, et kavatsen ülikooli pooleli jätta, siis minu probleemi ei eksisteeri Kellele mina siis kurtma peaks?!
Aga ma olen ka kaalunud päeviku pidamist. Ja mul on ka just vaja seda ärakuulamist lihtsalt. Sõbrannatada ja muud sellist
Tahaks ka olla BailaBaila moodi

mul on midagi sarnast, mis Thaika 'lgi. Lihtsalt mind nagu pole olemas. nad räägivad oma vahel. VAHEST - väga harva! räägivad ka mulle midagi. nagu väga imelik. ja siis kui neil on abi vaja, siis kohe mina PEAN aitama.. nii vihale ajab  nagu täiesti oma kasu püüdlikud ..

Mulle ei meeldi üldse selline suhtumine mis teiega tehakse. Ka mulle on "nuga selga löödud",aga minu põhimõte on "mida teed teistele tuleb sulle kunagi ringiga tagasi" Nii,et daamid meie olemegi näiteks,et SÕPRUS tähendab midagi.

Sel samal põhjusel mul sõbrannasid ei olegi, päris sõpru ka mitte.. on lihtsalt tuttavad. Ma vist olen harjunud üksi hakkama saama. Üldse eelistan meeste seltskonda. Ja kallim ongi kõige parem ja tõeline sõber.

joaniga sama lugu pmst

see lihtsalt ju vahel ajab nii närvi. Nad enam ei räägi mulle oma muresidki, ega seda kui neil mingi tähtsam ettevõtmine on, ja me saame läbi, aga ma tahan et see oleks natukenegi teistsugune. Hetkel üritan siis rohkem pere poole hoida, vaatab, mis pärast saab.

Sõbrannad on täielik mööduv nähtus -tulevad ja lähevad .Raske on leida seda üht ja õiget ,parimat sõbrannat ,kellele kõigest rääkida ja südant puistata .Selliste ``ärakasutajatega `` ära suhtle enam ,kes lihtsalt igavusest sinu kõrval töllerdavad .

Jumaltänatud, ma mõtesin siiamaani ,et olen ainuke selline. Loota ei saa pmst kellegi peale, va. oma boyfriend ja parimsõbranna, parimsõbranna aga elab valgas ja kohtume tõeliselt harva. Kuid see sõbranna on mulle kui õe eest, teeb kõike mis vaja ,et mind hoida. Poiss on mulle kõige eest, parim.. kahju ainult ,et ta pmst koguaeg saksamaal on, õnneks naaseb ta varti. Tunnen ennast tohutult üksikuna, aga samas.. olen ka selline üksik hing. Muresid ei räägi kellegile, sest olen alati veendunud ,et keegi ei suuda mind niikuinii aidata ja ,et saan ise hakkama. aeg lähebki kooli ja trenni peale, ootan nii mis jube ,et kallim juba siin oleks.