Armastusest üksi ei piisa, seda on vaja ka öelda! Prantsuse vanasõna
See kõik oli nii imeline! Ma olin leidnud täiusliku inimese! Just tema oli mu hingesugulane. Me istusime tundida kaupa ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. Ta kuulis mind, jah, ta kuulas mind. Ja isegi kui me ei rääkinud tundus, nagu loeksime teineteise soove silmadest. See oli nii imeline; ma arvasin, et see on igavene.
Ma ei tea mis juhtus. Ja millal see juhtus. Äkitselt ma lihtsalt nägin, et see on juhtunud. Ma olin üksi. Ei, ta ei olnud mind maha jätnud, ta oli ikka veel siin, aga ometi kuidagi... mujal.
Kas juhtus see siis kui tema töö muutus keerulisemaks ja hakkas rohkem aega nõudma? Või siis kui tulid lapsed? Kas ma pöörasin kogu oma tähelepanu nendele ja tema jäi kõrvale?
Ta tuleb töölt koju ja on väsinud; ta ei räägi enam isegi kuidas tal tööl läks, rääkimata kõigest muust. Raha on alati vaja veel juurde teenida, kogu aeg on kiire. Meie intiimsematel hetkedel ma vahel tunnen, et ta on mulle jälle lähedal, on mulle jälle lähedane. Ent enne kui ma jõuan oma südame avada, on ta juba magama jäänud. Ja mina vaikin. Jälle.
Ma ei tea kuidas see nii läks, aga ma õppisin elama ilma temata. Me jagame elukohta, kohustusi ja voodit, kuid me ei jaga enam ELU. Ma poleks eales arvanud et see võib juhtuda meiega. Ma ju armastan teda... ma ju vihkan teda. Me oleme koos, aga mina olen üksi.
Kui paljud naised meie ümber leiavad end äkitselt peale aastaid kestvat abielu suhtest üksinda? Ja see üksindus on tulnud salamisi, hiilides. Kui oleks seda tulemas näinud, oleks ju uksed - aknad sulgenud. Ent see on immitsenud tasapisi, suhte kõigist pragudest. Ja äkki on see lihtsalt siin. See jäine vaikus kui enam ei räägita.
Suhtlemise puudumine ei tähenda muidugi seda, et enam üldse omavahel ei räägita. See tähendab, et ei räägita millestki olulisest.
Mingil hetkel näib see probleem tabavat iga abielu, iga suhet. Nii naine kui mees võivad kodust väljaspool olla väga head suhtlejad. Naisel on sõbrannadega lihtne jagada oma intiimelu kõige salajasemaidki detaile ning sõprade seltskonnas võib mees olla tähelepanu keskpunktis. Kuid teineteisele on neil vähe öelda. Ja ometi, alguses nad ju rääkisid omavahel kõigest!
Abielus on väga lihtne võtta partnerit kui midagi iseenesest mõistetavat. Hall argipäev saabub kiiresti, rutiin ja igapäevaelu mured lämmatavad leegi, mis armunuid alguses teineteise külge köitis. Kõigega harjutakse, ka teineteise olemasoluga. See muutub millekski selliseks, mille nimel pole vaja vaeva näha, sest see on ju nagunii olemas. Kuidas sellest olukorrast siis välja tulla?
Esimese sammuna alustame rääkimisest. Või õigemini kuulamisest.
Pahatihti tahame just meie, naised, seda, et meid kuulatakse: me tahame rääkida. Me arvame, et mehed on juba oma loomu poolest palju väiksema jutuga kui naised ja neil pole kindlasti nii palju öelda kui meil. Kuid kuidas me saame oodata, et mees meile oma hinge avaks kui me ei suuda ära kuulata isegi seda, kuidas tal auto rikki läks ilma, et lisaksime omalt poolt - ja tihtipeale ka poolelt mehe sõnalt - oma versiooni juhtunust, vürtsitades seda lisaks omapoolse arvamusega tema võimekusest antud olukord ära lahendada?
Sestap ongi reegliks, et rääkige endast, kuid laske ka oma partneril rääkida. Sest tegelikult ei igatse enamus inimesi mitte seda, et nendega räägitakse, vaid seda, et neid kuulatakse. Ja kuulatakse mitte ainult kõrvadega, möödaminnes, vaid ka silmadega, kuulatakse kogu olemusega. Elage tema jutule kaasa, noogutage, andke mõista, et tema jutt huvitab teid ja on teie jaoks tähtis. See annab inimesele väärikustunde, paneb teda ennast olulisena tundma. Ja kes ei tahaks olla koos inimesega, kelle seltsis end olulisena tuntakse?
Järgneb ...
Kristel Jõesaar
( 
Foorum