EEVA naistekas

Mul tekib küsimus, et millised moraalipõhimõtted on tänapäeval Eestis? Milline on õige vanus saamaks lapsi? Loomaks perekonda?  Kas abieluväline laps on amoraalne? Kas üksiemasid vaadatakse üleoleva pilguga või hoopis vastupidi? Kas 15-aastane on kõlblik emaks?   Ning kas meil üldse on õigust kellegi üle kohut mõista?

Vaadates enda ümber on Eestis palju kadedaid ja pealiskaudseid inimesi. Nagu öeldakse, eelarvamus on arvamus ilma hinnanguta ning rääkides omadest kogemustest, siis tõesõna on palju neid inimesi, kes hindavad raamatut kaane, mitte sisu järgi.   Samas kas on normaalne, kui alaealised lapsi sünnitavad?  Kuid tegelikult ei ole ju seadusega seda piiri määratud, et millal on lubatud rasedaks jääda.  Samas, kui võtta, et täisealine on piisavalt vana, loomaks perekonda ning teda ei vaadata altkulmu, siis see on justnimelt sellepärast, et 15-aastaselt lõpetad sa alles põhikooli, sul pole haridust, töökohta ning sellepärast ilmselgelt ka sissetulekut. Sa elad ise veel vanematega, rasedus katkestaks su haridustee ning samuti pole sul ka piisavalt mõtlemist ja vastutustunnet lapse kasvatamiseks. 

Samas see on täiesti kaheotsaga asi.  Ilmselgelt ei puutu see kellessegi teise ning 15-aastaselt emaks saanut pole kellelgi õigus hukka mõista. Kuid ilmselgelt me teeme seda kõik. Niisamuti ka mina.  Kui ma oma kodulinnas vaatan noori, nende kombeid ja käitumismaneere, siis mul tõesõna tekib küsimus, et kus on nende vanemad?  Samas mõeldes oma elule, olen ma oma emalt parima kasvatuse saanud, kuid siiski palju lolluseid teinud.   Ka minul on laps.  Olin 15 kui sünnitasin imearmsa poja.  Olin täielik peohing ning lõpetasin just põhikooli.  Kuid millegipärast otsustasin oma tegude eest vastutada ning ei teinud aborti. Lapseisa jättis mind maha, kuid see mind ei muserdanud. Vanemad toetasid ja sain ilusti hakkama. Laps on mind palju muutnud ning ma olen sellest palju õppinud. Ma ei kahetse hetkekski, kuid tean, et häbi on oma vanemate ees, kasvatada last, kuid elada täielikult nende kulul.  Nüüdseks olen 23-aastane, mul on magistri omandamine pooleli, kodus on mul kaks imelist poega, suurepärane mees ning ma olen majanduslikult täiesti iseseisev. Minule mõjus laps positiivselt. Ma ise mõtlen, et just nii oligi ettenähtud, kuid samas oli palju hukkamõistmist tol ajal.  Isegi mu oma ämmaemand sõimas mul ning mu emal näod täis, kuna nii noorelt rase olin.   Minu suhtes oli see äärmiselt ebaaus, kuna vanus ei lugenud minu jaoks midagi.  Mina sain kõigega hakkama. Lõpetasin üksikemana lapse kõrvalt gümnaasiumi, käisin tööl, astusin ülikooli ning aitasin emal pangalaenugi kaelast saada.  Võib-olla on silmakirjalik minust hukkamõista alaealisi, kes on lapseootel, kuid ilmselgelt ma teen seda. 

Samas isiklik arvamus on mul, et igatühte tuleks võtta kui individuaali. Ei tasu üldistada, et laps pole võimeline last kasvatama. Ilmselgelt minu jaoks on see vale. Olen ma ju ise elav tõestus sellest ning samas, laps teeb sinust täiskasvanu ja muudab su mõttelaadi.  Ei oma tähtsust kas oled 15-, või 30-aastane,  emaks saavad ju mõlemad esimest korda. Kõik on õpitav, kui on endal tahtejõudu ning armastust üsas kasvava olendi vastu.   Loodan, et noori rasedaid toetatakse rohkem, mitte ei pöörata neile selga ega tehta nende eluteed keerulisemaks. Sest eks see ju lõpuks ole noore inimese oma elu, mida ta kujundab.  Ning kui ta selle ära rikub või raskemaks teeb, siis peab ta ju ise selle eest maksma, mitte teie.  Mõelge sellele!

Simone