EEVA naistekas

Küsimus siis pealkirjas. Kas loete raamatu isegi siis lõpuni, kui see on teie jaoks igav?

Enamasti loen ikka lõpuni, sest olen piisavalt palju lugenud, et teada, et raamat ei pruugigi isegi esimese komveerandi jooksul põnevaks minna, kuid võib sellegi poolest hea raamat olla, teistkordsel lugemisel saab aga alati aru selle "mõttetu osa" vajalikkusest sündmuste edasiandmisel
Võibolla on asi ka selles, et päris uisapäisa ma lugemiseks raamatuid ei vali ka, näiteks üks mu sõbranna läheb lihtsalt raamatukokku ja valib huvitava pealkirja/väljanägemisega raamatu ja hakkab lugema, kui ei meeldi, jätab pooleli. Mina nii ei saa, enne kui raamatut alustan, olen enamasti saanud kindla soovituse või on mul mõni muu põhjus selle lugemiseks, samuti ei loe kunagi lihtsalt sellepärast, et raamat on populaarne.


Tegelikult olen elus siiski ühe raamatu pooleli jätnud...lvõi vähemalt praeguseks, loodan ikka, et varsti võtan kätte ja loen edasi, ainult et ei tea kui palju seekord See raamat on siis A. Dumas' "Kümme aastat hiljem". Kui "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem" olid väga huvitavad, siis see lihtsalt pakatab jälgimistnõudvatest õukonnaintriigidest ja kirjeldustest, enne jõuab tuhatkond muud mõtet ära mõelda kui lehekülje lõppu jõuad:) Igatahes tahaksin selle ükskord ikka läbi lugeda...Põhimõtte pärast

Vahest jätan küll pooleli. Tegelt vist isegi tihti. Kui ikka kuidagi raamat ei suuda mu tähelepanu köita, ning mõte pidevalt mõjale rändab, siis jätan ta sinnapaika.

Mul on ka põhimõte, et kui olen juba raamatu käsile võtnud, siis loen ka läbi. Põhjus siis selles, et sageli saab asjadest aru alles viimastel lehekülgedel ja mõnikord ongi viimasel leheküljel olnud emotsioon: "Aaa, sellepärast see oligi nii.."
Muidugi olen harva ka pooleli jätnud, kui kohe üldse ei sobi raamat.

Minul on ka põhimõte, et kui juba olen hakanud lugema, siis viin lõpule. Seisku see raamat mul pooleliolevana kas või mitu kuud, ühel hetkel leian aega ja loen lõpuni, kuna leian, et igas raamatus on midagi, mis inimest täiendab, isegi, kui ta sellest ise aru ei saa. Ja eelnevatega nõus - mõnikord selgub kogu raamatu point alles lõpusirgel, mul on olnud päris paljude raamatutega nii, et loen ja ei saa aru, et milleks see kõik.. ja siis lõpus muudab üks mõttearendus kogu raamatu mulle selgeks ja arvamus võib kõvasti tõusta.

Üritan ikka lõpuni lugeda, aga samas mõne raamatuga on niiviisi, et raamatut lugedes saad alles aru, millest ikka jutt on ja siis saad aru, et see teema ikka sulle üldse ei sobi. Näiteks kui asi läheb liiga fantastiliseks või õudseks, siis mina seda enam lugeda ei saa. Samas mõni raamat venib vahepeal ka liiga pikale. Näiteks tuntud teosega "Don Quijote" Miguel de Cervantes' e poolt oli minul niimoodi, et 1 osa lugesin ära (see oli vist kusagil 400 lehekülge) ja siis hakkasin 2 osa lugema ja lihtsalt tundsin kuidagi, et on tüütu...Muidu oli küll hea raamat, aga läks jube tüütuks. Aga kunagi loen selle kindlasti läbi.

Mul oli täpselt sama lugu Dumas' Kolme musketäriga - lugesin ära "Kolm musketäri", "20 aastat hiljem" ja "10 aastat hiljem" esimese köite (neid on kokku kolm köidet) ja teise köite poole peal lihtsalt ei suutnud enam, ei teagi miks, sest esimesed kaks osa (Kolm musketäri ja 20 aastat hiljem) on VÄGA head raamatud. See lugemine on nüüd jäänud juba mitme aasta tagusesse aega ja varem ikka mõlgutasin, et tahaksin nad kõik läbi lugeda, aga nüüd peaksin vist "sisse elamiseks" otsast peale hakkama Võib-olla teen ka seda, kuna ma olen üldiselt ikka "mitmekordne lugeja".


Rohkem raamatuid mul mäletamist mööda pooleli jäänud pole, ka igavamapoolsed üritan ikka alati lõpuni lugeda.

oih, panin alles nüüd tähele, et olen siia juba sellest kirjutanud ühe korra

Alati ei loe.