Minu loomad on minu elu lahutamatuks osaks ja olen olnud tuhkruomanik juba rohkem kui kuus aastat. Mulle on tulnud väga palju küsimusi ja pikki kirju seoses nendega kuid ma ei ole kunagi neid teile eraldi lähemalt tutvustanud. Olete küll näinud paljusid pilte ja videosid kuid mitte tundma õppinud nende peategelasi. Kõik minu tuhkrud on ja on olnud väga erineva iseloomuga ja see on minu jaoks täiesti müstiline. Neil on väga konkreetne isiksus ja erinevad kiiksud.. Esimesena tutvustan Atut ehk Amadeus'i. Ta on nüüd juba peaaegu 1,5 aastane tuhkrupoiss.

Tema on olnud meie pere liige nüüd natuke vähem kui aasta.. Ta on meie noorem tuhkur kelle paksule peale pärdiku surma sõbraks võtsime. Tema tuli meie perre väga spontaanselt.. Peale Pärdiku surma oli paks väga üksik ja otsis pidevalt oma sõpra kõikidest toa nurkadest. See oli meie kõigi jaoks raske aeg. Me teadsime, et peame paksule sõbra võtma, sest ta on harjunud kahekesi olema ja kõike mis kuulub talle teisega jagama. Kuna kõik see juhtus sügisel siis ei olnud meil lootust enne kaheksa kuu möödumist aretajalt tuhkrut võtta (kuulun ise Eesti tuhkrute liitu). Paksu jaoks oli see ilmselgelt väga pikk aeg.

Juhtusime ükspäev käima Kristiine lemmikloomapoes, et osta paksule krõbinaid ja mõni lohutav mänguasi. Siis nägime seda suurt ja paksu tegelast.. Meie süda oli sekunditega röövitud. Üleval olevad kaks pilti on tehtud umbes nädal peale seda kui ta koju tõime. Ta haises kohutavalt, sest tal oli jooksuaeg ning ta oli kastreerimata isane loom. Ta oli meeletult paks, sest liikumiseks oli tal poes kõigest väike klaasist puur. Ta hammustas väga kõvasti, sest keegi ei olnud teda õpetanud. Ta pelgas meid, sest ta ei olnud inimesega harjunud ja loomulikult ei osanud ta oma hädasid õigesse kohta teha. Ükski nimetatutest ei kohutanud meid, sest teadsime, et temast saab hea loom. Ta oli juba seitsme kuune ja teda ähvardas magamapanek. Tuhkruid võetakse tavaliselt 2-3 kuu vanuselt ning tema kui peaaegu täiskasvanud tuhkur ja kohutav jooksuajast tulenev hais peletasid inimesed eemale. 

Kui meie teda hambad laiali puuris magamas vaatasime siis teadsime, et viime ta samal päeval koju. Kuna me teadsime, et meid kodus ootav kastreeritud isane täiskasvanud tuhkur ja uus kastreerimata täiskasvanud isane tuhkur omavahel kohe alguses kindlasti läbi ei saa siis ostsime ka ühe puuri juurde. Rääkimata sellest, et loomakesel olid kõrvas paharätid ja vaktsiinid tegemata. Viisime ta esimese asjana oma loomaarsti juurde kes tema eest head hoolt kandis ja temast "mitte enam nii mehise" mehe tegi. 

Siis hakkasime teda vaikselt harjutama.. Lasime neid esialgu korda mööda välja ja üksteise lõhnaga "tutvuda". Atukas ei osanud puurist välja saades midagi teha.. Ta tuulas mööda iga nurka ja pelgas meid veidi. Ka meie pelgasime esialgu natuke ja ei julgenud teda kohe sülle võtta ja hellitada. Ta oli lihtsalt nii suur ja võõras veel. Harjusime üksteisega samuti.. Nädala möödudes hakkasime vaikselt teda paitama ja sülle kutsuma. Ta oli algusest peale väga uudishimulik ja ei läinud kaua mööda kui ta meid enam ei kartnud. Kuna ta oli tõesti väga, väga paks siis taoline vabadus aitas tal kohe "lisakilod" alla võtta ja nii muutus ta järjest väledamaks, järjest võimekamaks ja järjest tugevamaks. Nad harjusid paksuga omavahel väga kiiresti ja mängivad koos iga päev. Nad on lahutamatud. 

Atukas on kõige aktiivsem ja jutukam tuhkur keda ma eales kohanud olen. Ühtlasi on ta tohutult mänguline ja naudib tõesti oma vabadust siiani täiel rinnal. Ärkvel olles on tema jaoks oluline ainult mäng, mäng ja mäng. Ta armastab hüpata, joosta ja ronida rohkem kui ükski teine tuhkur keda kohanud olen. Ta tunneb sellest tõsiselt suurt rõõmu.. Nii hoiab ta ka meie vanamehe paksu erksana. Iseloomustamaks Atukat sobib üks sõna - Tuulispask. Seda loomulikult kõige paremas võtmes. Ta on tõesti väle ja üsna ettearvamatu. Tänu sellele ajab ta iga oma liigutusega meid naerma, olles ise sealjuures samuti väga ekstaasis ja elevil. Ta kohe oskab rõõmustada. 

Lisaks sellele on ta väga kiire õppija. Ta õppis paari nädalaga selgeks selle, et hädad tuleb teha ainult selleks ettenähtud kohta, meid hammustada ei tohi ja mida tähendab sõna "ei". Ta on üks suurimaid piiksuloomade armastajaid. Ta tassib neid pidevalt ühest kohast teise ja piiksutab neid seal oma 15 minutit järjest. Mingil veidral põhjusel on tal algusest peale olnud kiindumus ka tühjade vetsupaberi rullide vastu. Need on ühed lemmikumad mänguasjad. Nendese on hea nina sisse toppida, edasi-tagasi tassida ja neid katki teha. Ta on üks naljakamaid magajaid, sest vahel on ta seda tehes nii absurdsetes asendites ja seda alati selili. Ta ei maga kunagi kõhu peal või külili. Ta õppis paksult üsna kiiresti kõik põhilised pättused ära.. Seal hulgas kappide avamise ja diivanile ronimise. Üsna kiiresti harjus ta ka küünte lõikamise ja väljas jalutamisega. Lõpetuseks võin öelda, et temast tõepoolest sai üks tubli ja eeskujulik tuhkur!

Temal on suur roll meie pisikeses peres ja ilma temata ei kujutaks me enam elu ettegi. See oli tõesti üks üsna läbimõtlematu otsus, kuid üks parimaid mida me teinud oleme ♡

Lisan siia meenutuseks mõned lingid viimastest "video päevikutest" mille tuhkrutest teinud olen:

Kes suudab Atuka videotes tuvastada?