mu parim sõbranna oli anorektik.kusjuures ta polnud alguses üldse paks,täiesti normaalne oli.Sellepärast ma ei saa siiani aru miks ta ennast näljutama hakkas.Alguses hakkas ka järjest vähem sööma,järgmisena sõi ainult porgandeid ja jõi mahla,lõpuks jõudis sinnani kui kurgust läksid alla ainult vesi ja kõhulahtistid.Ta nägi ikka juba välja:silmad olid aukku vajunud,nahk paistis läbi...põhimõtteliselt oli nii et kui talle näkku vaatasid siis nägid ainult pealuud....Asi lõppes sellega et ta kehatemperatuur langes 34,5-ni,nahk muutus siniseks,kõrvast ja ninast hakkas verd jooksma....keha lihtsalt ei suutnud enam sooja kinni hoida....muidugi lõppes asi kiirabis tilgutite all....ime et üldse ellu jäi....Peale seda hakkas psühholoogide ja psühhiaatrite vahet käima,sõi antidepressante ja võttis ligi 50kg juurde,üle poole rohkem kui maha võttis.Ise ütles et kui oli tänu arsti abile söögiisu tagasi saanud siis ei suutnud enam söömist lõpetada.Kuigi ta oli end väga suureks söönud olin ma tema üle õnnelik sest tal oli lõpuks mõistus pähe tulnud ja seda sõna otseses mõttes,sest kui ta oli oma kaalu miinimumini viinud siis tundus et ta hakkas ka aru kaotama.Nüüd paar aastat hiljem kõik ok,vahepeal isegi lapse saanud ja peale sünnitust ka normaalkaalus.Kuna ta on söömishäirete pärast ühe jalaga hauas olnud siis nüüd naudib ta iga suutäit ja on õnnelik et üldse elus on.
Foorum