Mul on viimasel ajal naljakas lugu. Konkreetselt unenäoks ei oskagi seda nimetada, kuna mitte kordagi pole ma üles ärganud meenutades, et vot nüüd nägin unes just seda, kuid tihti mingitel isegi seletamatutel ja halvasti meenutatavatel hetkedel tunnen, et selline asi on juhtunud, kas olen siis sellel meenutamise hetkel mingis poolune staadiumis vms, sest täitsa kaine mõistusega ärkvel olles saan ju aru, et midagi sellist EI SAA olla juhtunud. Samas neil seletamatutel momentidel, mil tean ja mäletan, et seesugune stsenaarium on kindlasti juhtunud (kuid millal täpselt ja mis seisundis siis olen, ei tea), olen täiesti veendunud, et kõik toimunu on olnud tõsi. Tegemist siis olukorraga, kus sõidan autoga. Enamasti sõidan mööda tuttavaid teid ja kaubanuskeskuste parklates ja mujal, kui äkki avastan, et pidur ei tööta või rool ei allu mu tahtele või mõlemat. Kumbki olukord ei ole selline, nagu filmis, et vajutad piduri põhja ja midagi ei juhtu, vaid just nii, et vaatan, et ees punane tuli ja autoderivi ning hakkan aegsasti ilusti vaikselt pidurdama ja auto isegi aeglustab, kuid mitte nii järsult kui peaks, vajutan siis sujuvalt pidurit ikka põhja ja näen, kuidas eesolevad autod aina lähemale tulevad, kuid vaatamata selgest aeglustusest minu auto seisma ei jää. Parklas manööverdades samamoodi - hoog on kuidagi sees, kuid ükskõik kuhu rooli keeran või millal pidurit vajutan, kõik toimib, aga justkui hilinemisega ja palju õrnemalt. Nii siis olengi täiesti paanikas ja hädas ja alati kuidagi riivan teisi autosid või seinu või poste, kuid kunagi ei lõppe see avariiga, vaid jõuan niiviiisi läbi suure räsimise ikka sihtkohta ja siis olen omakorda paanikas, et millal politseist ja kindlustusest helistama hakatakse. Naljakas on, et see täieliku abituse ja paanikatunne tundub neil poolunehetkedel kui jälle tunnen, et midagi sellist juhtunud on, nii tõeline ja päris, et tundub võimatu, et ma selle välja mõtlen, kuid ilmselgelt teen ma seda. Ja samuti ei tundu need segased hetked kui seesugune stsenaarium tõeline tundub kunagi sellised, et vot nüüd ükskord juhtus, vaid sellele abitusele ja paanikale lisandub veel see paanika, et ma ei oskagi üldse enam autoga sõita, sest "iga kord" juhtub nii ja ilmselgelt on see kuidagi minu süü, et auto ei pidurda. Eeldan, et tegemist peab olema mingisuguses väga sügavas unefaasis korduvalt nähtava unenäoga, kuid samas vahel on mul jälle lihtsalt tunne, et hakkan hulluks minema, kui üritan endale taaskord selgeks mõelda ja põhjendada, et miks selline asi ei saa päriselt juhtunud olla