EEVA naistekas

Mina ütlen ema juuresolekul emme. Seltskonnas kuidas kunagi, vahel ema, vahel emme. Emme ütlemist pean ma küll täiesti normaalseks "nähtuseks".

Täpselt, minu jaoks on nii imelik öelda ema või isa.

Minul ei ole ema(Või noh, on aga kahjuks või õnneks ei ela ma temaga koos juba alates 6 aastasest alates - ja ma ise läksin tema juurest ära vanaema juurde elama..)


Tean, et terve aja, mil ma temaga elamist mäletan, olen ma talle ema öelnud.


Nüüd kui ta helistab VÕI(vahest) külla tuleb, siis ma küll üritan temaga vestluse alustamist vältida, aga aegajalt ütlen ikkagi ema ka, sest ma ju ei hakka teda nimepidi hüüdma - kuigi võiks, sest ta on küll bioloogiliselt minu ema, aga ega ta ju tegelikult ei ole.


Ja isa on ikka isa mul - see ei tähenda, et ma temast vähem hooliksin või midagi.


Aga huvitav, kui üllatunud ta oleks, kui ma hakkaks teda issiks hüüdma järsku

tavaliselt ütlen ema või emps aga kui midagi lunin siis ütlen emme:)

emme

kutsun nimepidi

ma tavaliselt ytlen emme v6i emm . xD . nii armas , pole kavatsustki seda muuta .

Tegelikult sama teema, ema on kuidagi võõraks jäänud...


Ema ütlen ma ainult siis kui on vaja viisakas olla:|

mul ei ole mitte ema ja emme vaid emmä

Emale ütlen "emme", aga kuskil seltskonnas ütlen "ema". Varem oli isegi raske öelda "ema", kui nüüd juba harjunud. Ning ema heaks ütlen talle "emme".

Talle endale ütlen ikka emme, sest see teeb ta rõõmsaks ja mulle meeldib seda sis teha aga kusagil mujal ütlen ema või emps:P

<span style="font-style: italic;">Vanasti emme, nüüd ema. </span>

emps ikka

emme , emps , mamps , ema . issi , iss , paps . kui näitaks sõbranna juurde ööseks lähen siis lähen kohe uksest sisse ja esimene lause on : '' ma olen kodus ! '' meil lihtsalt selline komme juurde jäänud

Pubekaeas oli emps, siis oli nii häbi emme öelda ju. Aga nüüd on ta jälle emme.

sama siin:D

Oleneb kontsekstist, kas: "Emme, mul oleks uusi teksaseid vaja..." või "Ema, ma ei viitsi mingeid lilleksesi sul siin istutada"

minul samuti emme-issi
noorem õde aga aastaid ütleb ema-isa

kui ma ise ema kõnetan, siis on emme ikka maitea nagu pugemise mõttes või nii aga kui kellegilt küsin ta kohta siis on ema üldjuhul, kui aga sarkasm peal on, hüüan ema hoopis nimepidi. alguses see talle ei meeldinud kohe sugugi kuid nüüd võtab juba rahulikumalt.

kui sõpradega räägin siis ema või emps, aga kodus emme, vahel emps....