Teemaalgatajal on ilmselt murdeiga ja sel ajal tunduvadki vanemate
nõudmised ja piirangud ebaõiglaselt karmid. Aga olgem ausad - juhuseid,
kus asi tõesti ebaõiglane on, on väga vähe. Ega vanemad sind kiusata ei
taha, inimesed on erinevad ja nemad võib-olla põevad sinu pärast eriti
palju. Ma ei väida, et inimesed, kes oma lapsele piiranguid ei sea,
temast ei hooli, aga kui vanem on juba loomult muretseja, siis on ta
seda kõigis eluvandkondades, ka laste kasvatamises.
Kui mul endal oleks 12 aastane tütar, siis viimase asjana tahaksin ma,
et ta kondaks öösiti kohtades, kus ta olema ei peaks, alkoholi tarbiks
(mille mõjudest ta ilmselt lõpuni teadlik pole) ja võib-olla mõne
pealiskaudsete kavatsustega poisi saagiks langeks. Ühesõnaga ma arvan,
et sa oled liiga noor ja sa jõuad veel kõike proovida ja teha. Minu
jaoks oli 15 aastaselt siidri joomine (pigem proovimine) ikka VÄGA suur asi ja sellegi
pärast tundsin vanemate ees süümekaid. Kusagile vanusepiiranguga
klubidesse ja pidudele ei kippunud enne, kui mul selleks õigus oli ja
praegu küll ei tunne, et millestki ilma oleksin jäänud. Ja Lafollega nõus - täiskasvanulikke 14 aastasi küll eriti ei kohta ja lisaksin, et isegi mõne 20 aastase käitumine paneb ikka sügavalt imestama. Ma ei väida, et
kuni 18. aastaseks saamiseni peaks ainult nukkudega mängima ja otse
pärast kooli koju tulema, aga ma arvan, et täiesti asjatu on hakata 12
aastasena muretsema, et pole veel ühtegi seadust rikkunud.
Ausalt, sa jõuad seda kõike veel teha kui pisut vanem oled. Mina 12
aastasena isegi ei mõelnud sellistele asjadele, ja praegu 18 vanuselt
tunnen, et ma pole millestki ilma jäänud ja palju asju veel tegemata.
Praegusel ajal tahetakse jah jube vara kõike proovida. Eks meedia ole
tegelikult väga suur mõjutaja ka. Ise küll mõtlen, et ostan endale
nukumaja ja lõbusaid arvuimänge veel keskealisenagi. Lapsikute asjadega
tegelemine on mõnikord nii vabastav, eriti kui seda teha koos sõpradega.