EEVA naistekas

Olen ka mina püksirihmaga saanud nii et vähe pole ja hiljem terve öö keset tuba kükitanud ja nutnud, sest ei saanud aru, mida valesti tegin. Seda siis, kui olin 5-6 aastane.
Oma lapsi ei kavatse füüsiliselt MITTE KUNAGI karistada. Ma tean, kuidas see alavääristab ja haiget teeb. Arvan, et kui maast madalast teha selgeks elementaarsemad asjad ja olla järjepidev, siis lapsega probleeme ei tohiks tulla. Ei tohi lihtsalt järgi anda, aga samas peab olema niivõrd painduv, et oma laps ära kuulata.
+peaks alati oskama ära seletada, miks midagi teha ei lubata. Mul tekitas nt põhjus "sest mina ütlen nii" või "sest lihtsalt ei või ja kõik" lihtsalt trotsi ja tegin asja just nimme.

Sellised põhjused, nagu sa Permanentne, kirjeldasid on väga jaburad. Vanemad ei viitsi ise vaeva näha ja tõelist põhjust lapsele selgitada ja siis loodavad ja tahavad, et laps hästi käituks. Ma arvan, et siiski esmalt peab lapsevanem ise ka rohkem tööd tegema, sest eks keelata, käskida ja rihmaga vehkida oskab igaüks, kuid see pole viis, kuidas ennast kehtestada, lapse austust ja kuulekust võita.

Ma olen ikka püüdnud selgitada, kui mõni vahele segab või lärmab või mida iganes.. ehk siis käituda nendega nagu teiste inimestega. Ma arvan, et käskimisest ja keelamisest pole eriti kasu, kui seda ei põhjendata. Muidugi jah, päris väike ei oska end veel teiste olukorda panna ja ei pruugi aru saada. Natuke kurb on ainult sellest, et vanemad ise oma lastega ei tegele. Ei selgita, lihtsalt ütlevad, et nii on ja kõik. See on ju natuke nagu koeraga et.. tagantjärele pole mõtet karistada, sest siis ta ei saa aru, mida valesti tegi  

Füüsilist karistust ma ei usu. Ise olen mingi korra vist rihma saanud ja laksu ka.. aga muidu on mul väga normaalsed vanemad. Pubekaperiood läks ka kuidagi sujuvalt, vanemad eriti ei keelanud midagi ja tänu sellele jõudis mul mõistus varem koju tagasi (pärast 18. sünnipäeva pole tilkagi joonud.. rääkimata siis suitsust või muust)

Ahjaa, suved vanaema juures olid õudsed... seal sain küll palju riielda, aga lollusi sai ka omajagu tehtud. Hiljem sundis vanaema mind pidevalt koristama, nõusid pesema ja süüa tegema, aga selle eest ma olen tänulik.

Teil on siis väga palju raha üle või?

Ma pean oma emale siiamaani hullult põhjendama, miks mul ühte või teist asja vaja on.. ülalpeetav veel, kuigi otsin juba tööotsi kooli kõrvalt.

Elamiseks piisavalt.

Leian, et see siiski õige käitumisviis ei ole. Ei tohi laskuda samale tasemele kui tema, tuleb nö eeskujuks ikka olla. Sama nagu lapse rääkimisega, et lapsevanem ei tohi temaga pudi keeles rääkdia, kuna siis ta arvab, et see ongi õige kõnelemise viis.
Mina elasin aasta enne kooli ka vanavanemate juures. Seal sain päris sõjakooli tunda. Ma koristasin terve maja, iga päev pidin välistreppi pühkima, korra nädalas keldri lõputu treppi puhastama, triikimine ning rääkimata nõudepesust. Vahel ma tõesti ei viitsinud neid kohe peale sööki pesta ja tahtsin teleka ette pikali visata, kuid siis oli jama majas. Vanaisa käis ja katsus riiuleid, vaatamaks, kas on tolmu jääke. Selline perenaine pidin olema juba 5 aastaselt Ei ole väga tänulik selle eest. osati arvanig, et minu nõudepesu limiit sai sellega täis ja nüüd olengi selline anti-(pere)naine.
Kodus sain aga üldiselt vabakasvatust ja mulle see toimis. Mõned reeglid siiski olid, kuid üldiselt tunnetasin ma ise neid piire ja ema ei pidanud väga mind korrale kutsuma.
Teismelisena tohtisin igal pool käia ja olla. See vabadus aga viis mind selleni, et ma ei tahtnudki väga sina igale poole minna. Käisin peol nagu iga noor, kuid tulin ikka öösel koju. Emal oli see peamine, et ma võõras kohas ei ööbiks ja õnneks mulle see üldse ei meeldinudki. Ükskõik, kus olin üritasin igal võimalusel peo lõppedes koju saada.
Mäletan, et mõni pühapäev pani ema mind koduaresti, kuid reedeks oli see kehtetu- suutsin nädala sees kõik heaks teha Üldiselt olin ma ikka üks hea tütar. Ma ei suitsetanud ja harva olin joogine, veel vähem tulin sellisena koju. Tarbisin noorena seda üldse vähe, ma ei näinud selles midagi ägedat ja lisaks oli mul niisamagi pidudel tore.

<span id="wa_f_item_163759" name="a163759">Leian, et see siiski õige
käitumisviis ei ole. Ei tohi laskuda samale tasemele kui tema, tuleb nö
eeskujuks ikka olla. Sellist malli kasutan ise igas vanuses inimestega See on sama nagu, et lapsevanem ei tohi väikese lapsega pudi keeles rääkida, kuna siis ta arvab, et see ongi õige
kõnelemise viis.
Mina elasin aasta enne kooli ka vanavanemate
juures. Seal sain päris sõjakooli tunda. Ma koristasin terve maja, iga
päev pidin välistreppi pühkima, korra nädalas keldri lõputu trepi
puhastamine, triikimine ning üks lõputu nõudepesu. Vahel ma tõesti ei
viitsinud neid kohe peale sööki pesta ja tahtsin teleka ette pikali
visata, kuid siis oli jama majas. Vanaisa käis ja katsus riiuleid,
vaatamaks, kas on tolmu jääke. Selline perenaine pidin olema juba 5
aastaselt Ei ole
väga tänulik selle eest. Osati arvangi, et minu nõudepesu limiit sai
sellega täis ja nüüd olengi seetõttu selline anti-(pere)naine.
Kodus sain
aga üldiselt vabakasvatust ja mulle see toimis. Mõned reeglid siiski
olid, kuid üldiselt tunnetasin ma ise neid piire ja ema ei pidanud väga
mind korrale kutsuma.
Teismelisena tohtisin igal pool käia ja
olla. See vabadus aga viis mind selleni, et ma ei tahtnudki väga sinna
igale poole minna. Käisin peol nagu iga noor, kuid tulin ikka öösel
koju. Emal oli see peamine, et ma võõras kohas ei ööbiks ja õnneks
mulle see üldse ei meeldinudki. Ükskõik, kus olin üritasin igal
võimalusel peo lõppedes koju saada.
Mäletan, et mõni pühapäev pani ema mind koduaresti, kuid reedeks oli see kehtetu- suutsin nädala sees kõik heaks teha
Üldiselt olin ma ikka üks hea tütar. Ma ei suitsetanud ja harva olin
joogine, veel vähem tulin sellisena koju. Tarbisin noorena seda üldse
vähe, ma ei näinud selles midagi ägedat ja lisaks oli mul niisamagi
pidudel tore.
</span>

<span id="wa_f_item_163760" name="a163760"><span id="wa_f_item_163759" name="a163759">Leian, et see siiski õige
käitumisviis ei ole. Ei tohi laskuda samale tasemele kui tema, tuleb nö
eeskujuks ikka olla. Sellist malli kasutan ise igas vanuses inimestega See on sama nagu, et lapsevanem ei tohi väikese lapsega pudi keeles rääkida, kuna siis ta arvab, et see ongi õige
kõnelemise viis.
Mina elasin aasta enne kooli ka vanavanemate
juures. Seal sain päris sõjakooli tunda. Ma koristasin terve maja, iga
päev pidin välistreppi pühkima, korra nädalas keldri lõputu trepi
puhastamine, triikimine ning üks lõputu nõudepesu. Vahel ma tõesti ei
viitsinud neid kohe peale sööki pesta ja tahtsin teleka ette pikali
visata, kuid siis oli jama majas. Vanaisa käis ja katsus riiuleid,
vaatamaks, kas on tolmu jääke. Selline perenaine pidin olema juba 5
aastaselt Ei ole
väga tänulik selle eest. Osati arvangi, et minu nõudepesu limiit sai
sellega täis ja nüüd olengi seetõttu selline anti-(pere)naine.
Kodus sain
aga üldiselt vabakasvatust ja mulle see toimis. Mõned reeglid siiski
olid, kuid üldiselt tunnetasin ma ise neid piire ja ema ei pidanud väga
mind korrale kutsuma.
Teismelisena tohtisin igal pool käia ja
olla. See vabadus aga viis mind selleni, et ma ei tahtnudki väga sinna
igale poole minna. Käisin peol nagu iga noor, kuid tulin ikka öösel
koju. Emal oli see peamine, et ma võõras kohas ei ööbiks ja õnneks
mulle see üldse ei meeldinudki. Ükskõik, kus olin üritasin igal
võimalusel peo lõppedes koju saada.
Mäletan, et mõni pühapäev pani ema mind koduaresti, kuid reedeks oli see kehtetu- suutsin nädala sees kõik heaks teha
Üldiselt olin ma ikka üks hea tütar. Ma ei suitsetanud ja harva olin
joogine, veel vähem tulin sellisena koju. Tarbisin noorena seda üldse
vähe, ma ei näinud selles midagi ägedat ja lisaks oli mul niisamagi
pidudel tore.</span></span>

Vabakasvatus ei tähenda seda, et jäetakse niiöelda kasvatamata. Vabakasvatus on, see et laps saab ise otsustada mida ta teeb, aga ta peab teadma, et kui teeb vale otsuse siis sellele järgnevad ka tagajärjed. Et ei ole nii, et teen mis tahan ja nt karistada ei saa, ikka saab. Vabakasvatuses seletatakse lapsele ära, et iga otsus, mis teeb sellel on tagajärg, aga see on juba enda valikutes kas see tagajärg on hea või halb. See kasvatuse vorm näitab lapsevanema ja lapse vahelist usaldust ja aitab lastel õppida mõtlema ja iseseisvalt hakkama saada. Nt et antakse nädalaks või kuuks taskuraha korraga kätte, laps ise otsustab, kas lääb kohe laiaks või jaotab päevade peale, sest rohkem pole raha ettenähtud ja sellest peetakse kinni. Et nt kui noor inimene läheb ühikasse ja ei tööta veel ja saab vanematelt raha siis on valida, kas pidutseda see raha kohe klubides laiaks või süüa terve kuu aega normaalselt, ja no siis alternatiivide välja mõlemine, et kuidas siis elu ja lõbu omavahel ühendada, et ei peaks a'la kuu aega nuudleid sööma igaks toidukorraks.

Angelina jutt kodusest vabakasvatusest klapib sellega, mis mul enamvähem oli.

Ma oilen olnud kuni 10a suht raske laps, kuid sellegipoolest vitsa/rihma saanud vaid kaks korda ja sain ka ise aru siis, et tõega asja eest.
Minu puhul ei saa öelda küll vabakasvatus kuid siiski üsna "isekasvanud" ma olen.
Emakasvatust kui sellist ei olnud, pigem rahaga ära ostmine. Vanaema silm oli küll peal, kuid ikka olin üsna omapead.

Praegu olen aga pea 4a poisi ema ja olen segasuses oma sesukohtade võtmises. Pooldan ikka mõnes mõttes vabakasvatust, kuid samas pole kogenud iialgi seda, mida teemaalgataja artikli viide edasi toob, see on ikka jube küll. Selle põhjal võin ikka öelda, et minu laps on täiega kasvatatud! :)Selliseid seiku pole eales olnud.
Ma olen keelamise niivõrd normaalselt talle serveerinud, et ta mõistab täiega kõike ja saab aru mida tohib ja mida ei. Vahest mõtlen, et mul on mingi supperlaps, aga tegelt on oluline rääkimine ja seletamine ja n.e.

Ema, isa ei luba niisama kuhugi ilma et teaks mis ma teen või kus olen, eriti sellepärast, et olen veel noor. Kontrollitakse kooliasju, küsitakse alati kuhu lähen ja mis tegin. Samas perega veedan enamuse ajast ja seega saame hästi läbi. Isa tegeleb mul paljude asjadega, seega kaasab ka mind oma asjadesse ja see on vägahea, kuna tegevus on tavaliselt hariv ja noortepärane (noortepeod kaasaarvatud). Ei ole karmi kasvatust, et kui ei ole ell 9 tagasi, siis jään koduaresti vms, aga pole ka päris vabakasvatus. Enda lapsi ma ei kasvataks samuti nii nagu MyThang kirjeldas, ega ka mitte karmi kasvatusega. Arvatavasti sama moodi nagu mindki on kasvatatud, sest mul küll praegu eriti läbu poole ega tobi poole tõmmet pole ja kõige hullem oleks see, kui laps vihkab oma vanemaid ja läheb peoloomaks. Olen daddy's little girl.

Meie peresuhted on väga tugevad. Mina ja vend saime kasvatuse mille järgi tahaksin ka oma last/lapsi kasvatada. Kindlasti ei ole tegu vabakasvatusega vaid pigem kompromisside leidmisega vastavalt vajadusele. Ma ei oskagi seda liigitada kuidagi. Vitsa oleme saanud, täiesti asja eest. Aga seda ei poolda ma kohe kindlasti! Ütlen ausalt, paremaid vanemaid ei oska ma soovidagi! Olen olnud nende peale vihane ja püüdnud neid peas igalepoole saata ja ära needa aga nüüd ma oskan seda hinnata alles kui head ja õiglaselt nad käitunud on.
Oma last ei kasvataks kohe kindlasti vabakasvatuse järgi. Isiklikul kokkupuutel, ei ole sellest midagi head välja tulnud.
Isegi praegu annan teada oma vanematele kuhu lähen, mida teen, sest nad on minu väga head sõbrad, sama teevad ka nemad. See ei olekohustus vaid vajadus ja tahe nendega oma elu jagada. Olen valmis nende jaoks väga palju korda saatma ja abisatama...

Ma ei mõista inimesi kes ei suuda oma väikeseid lapsi kontrollida. Mulle ei mahu pähe mis saab nendest lastest suurena. Vahest on tunne, et lapse saamiseks peaks luba olema.

Ei tohi, absoluutselt. Samas meil kodus... Oh, ma ei suuda mõelda selle peale. Ema ütles just ükspäev - tal on olnud kolm elukaaslast ja mitte KORDAGI ennem, pole ta kartnud, et lapsed viga saavad. Praeguse mehega ta lihtsalt kardab, et lapsed pekstakse invaliidideks selleks ajaks, kui nad suureks saavad ja ma ise ka kardan seda ausalt öeldes. Mina saan hakkama, ema ka, aga kui pisikesi lapsi ikka ilmaasjatapekstakse või tutistatakse nii, et pluus on paksult juukseid täis, siis see ei ole normaalne enam. Emale ütlesin ka, et kahe aasta pärast peale keskkooli lähen omaette elama oma korterisse ja kui asjad paranenud ei ole, siis võtan temalt lihtsalt lapsed ära. Ise elagu selle värdjaga koos, aga lastel ma seda läbi elada ei lase lihtsalt. Kui vaja, siis võtan kasvõi vägisi, mul südametunnistus lihtsalt ei luba sellist asja ja kui ema sellest aru ei saa, siis lihtsalt jääb lastest ilma. Mitte ainult väiksematest, vaid meist kõigist. (Võibolla tuli OT, sel juhul vabandan)

Kas lastel mingeid kehavigastusi ka on?
Jube lugu igatahes

Füüsilisi mitte, aga vaimsed on meeletud. Näiteks võib ühe tänase juhtumi tuua - lapsel kukkus tass maha, millest ta jõi. Mitte midagi ei juhtunud, kuid laps jooksis kohe voodi alla peitu ja pani käed silmade ette ning pool tundi välja ei tulnud. Kartis nii meeletult jälle peksa saada. Õnneks minu juurde nad julgevad tulla ja seal olla, seegi hea.
Või näiteks üleeile - teine poiss, suurem, vaatas telekat, koos oma isaga, kui ta millegi peale karjatas, nägi mingit putkat vist, kes teda ehmatas. Selle peale ema mees (tema isa) nii hullusti tutistas teda, et tal oli reaalselt pluusikaelus paksult juukseid täis, kuna laps julges tema telekavaatamist segada. Loomulikult hakkas pisike nutma ja ütles emmele vaikselt, et emme, palun tule mu juurde. Sellepeale hakkas mees ta peale röökima, a'la jää vait, tahad veel saada,jäi väheks ?! Pisike tuli minu tuppa magama ööseks. Mina lihtsalt reaalselt nutsin kogu seda asja nähes. Emale ütlesin ka, et võta lahutus või kolime ära. Vastuseks sain, et ei saa, lastel on isa vaja. Jube lihtsalt.

Kiiisu, minul ka kurb, kui mõtlen su väikeste siblingsite olukorra peale, nemad on ju väiksed ning enda eest seista ei suuda veel.


Mis puutub üldiselt kasvatusse, siis tundub, et ma pole ainuke, kes on tähele pannud tänapäeva laste kasvatamatust, räägime siin kõik vabakasvatusest, mis on minu meelest pigem vabakasvatamatus. Eelmisel nädalavahetusel juhtusin olema ühel suguvõsa-sündmusel, kus oli umbes seitsme- või kaheksa-aastane noor laps- tüdruk siis. Ütleme nii, et ma olen väga õnnelik, et ma temaga veresuguluses ei ole, sest mul oleks sellise lärmaka ja ropu suuga tüdruku sugulane lausa häbi olla.

.
Ma ei oskagi midagi öelda selle peale, keegi peab midagi sellises kohutavas olukorras ette võtma, antud juhul oled see siis sina..
Kuidas see mees sinuga ja su emaga käitub? On ka elajas?
Ja üldse, ma ei saa emast aru . Kuidas ta saab oma lapsele lasta nii teha? Vabandust, kui ütlen halvasti, aga mõlematelt tuleks vanemaõigused ära võtta!


Mul tuleb sellega meelde juhtum, kus meie tuttavad tülitsesid, mees oli tol hetkel joobes ja siis väike poiss sosistas emale a'la "ta ju lööb meid". Mul võttis kohe kohmetuks ja seest jubedaks. Miks küll inimesed sellist asja taluvad??

Antud juhul olen see tõesti mina. Seda ma ütlesin emmele ka, sest selleks ajaks ma olen juba täisealine ja kui vaja, siis pöördun kohtusse selle asjaga. Drastiline küll, aga muud ei jää üle.
Meiega on ta sõnadega selline, need ikka vahel haavavad väga. Ta vist nii palju jaga, et mina ei ole papist ja kui ta peaks minu või ema kallal midagi füüsiliselt tegema, siis mina seda asja nii ei jätaks. Lastega on teine lugu kahjuks, enne ei saa midagi teha, kui pole täisealine ja praegu ei ole mul piisavat tõestust ka, et midagi teha... Rääkimata sellest, et veel poleks mul neid kuskile viia. Kui oleks, oleks me ammuilma kadunud, kuigi lapsed igatseks kindlasti neid, oleks see neile parem. Vanemateõiguste kohalt olen ma sinuga täiesti nõus.

jagab*

Oi kiiisu, väga kurb lugu on! Ma hoian päidlaid pihus, et sul õnnestub midagi ette võtta.
Mind on ikka karmimalt kasvatatud. Väiksena sain ikka mõnikord (vist) püksirihmaga vastu tagumikku. Samas, kui ma solvusin, jooksin enda tuppa, paugutasin ust, kuid mul lasti jonnida, et maha rahuneksin. Praegu(olen juba üsna vana:D) on mulle ikka vabadust antud, kuid pean ikka teavitama, kus käin, et nad oleksid kursis, kui peaksin ära kaduma vms.
Võrreldes vabakasvatusega leian, et karmim meetod on parem kui vabakasvatus. Esiteks olen mina tegelenud mitmesuguste hobidega ning mul on huvi paljude asjade vastu, samas kui vabakasvatusega eakaaslased ei pürgi eriti kõrgele ning uudishimu mujaltoimuva kohta ei paista olevat suur.
Võin öelda, et minu ema ei ole mind sõimanud, kuigi mõnikord oleksin seda soovinud.