Võtan ennast lõpuks kokku ja teatan suure kurbusega oma blogist eemaloleku põhjuse. Aasta alguses lahkus meie armas viiner Rikike peale pikka võitlust südamehaigusega, millest võitjana väljuda ei olnud võimalik. Ma olen lohutamatult kurb, kuid ka ütlemata tänulik, et vaatamata oma kidurale tervisele veetis ta meiega lausa takside keskmise eluea jagu aastaid - veebruaris oleksime tähistanud tema 12. sünnipäeva ning et ta oli kuni viimase päevani nii elurõõmus - tormas oma jõuluvanalt saadud karvase hanega ringi seda väsimatult piiksutades. Täna on esimene päev, kui suutsin Riki fotode kausta lahti teha. Imelik, alguses ei uskunud ma, et teda enam ei ole ja nüüd ei usu ma, et ta üldse olemas oli, isegi pilte vaadates või mu mõistus tõrgub seda kõike vastu võtmast... Tundub, et olen leinaga jõudnud eitamise faasi vms. Loodan, et tasapisi läheb kergemaks ja harjun, et tema pesa asemel on tühi koht, ei kostu sealt enam tuttavat norinat ja koju tulles ei torma ta enam suurest rõõmust röökides mulle vastu, kõik on nii vaikne...

Igatsen sind, mu armas sõber, me kindlasti kohtume veel.♥ 

Ma tänan südamest kõiki, kes kirjutasid ja muretsesid, kuhu olen jäänud, see lohutas mind päris tublisti, aitäh teile, et olemas olete. 

Tulen õige pea blogi juurde tagasi, tunnen isegi juba kreemipotsikute ja šampoonipudelite vastu huvi. Nii palju on toredaid uusi tooteid, millest tahan teile kindlasti pajatada. :)

Tänaseks ongi kõik, kallistage oma armsaid!♥