Kontrastne keskaeg
- Kategooria: Ilu & mood
"Naised on loodud vaid soojätkamiseks," selgitab kuulus keskaja filosoof Thomas Aquino suurepäraselt ära naiste seisuse selles korduvalt pimedaks ajastuks nimetatud perioodis. Need halastamatud sõnad ei olnud kahjuks vaid üksikisiku julm arusaam, vaid rahvahulkadele sisendatud norm. Üldine arvamus oli, et naine ei kuulu iseendale. Ta oli nagu vallasvara, kellel polnud õigust isegi oma lastele, haridusele ega tõelisele armastusele. Taoline pidev allumine kohustas neid jäljendama mehi ka rõivastuses.
Moeajaloolaste arvates kujunes rahvuslik moestiil välja just keskajal, mil hakati oma maitse järgi suunama tähelepanu sellistele üksikasjadele nagu riiete värv, kangas ja aksessuaarid. Kuni 14. sajandini oli nii meeste kui naiste riietuses märgata silmnähtavaid sarnasusi. Eelmisele perioodile iseloomulik lendlev ja vaba joon asendus raskelt alla langevate voltidega. Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk keep, alusrõivastuses domineeris lühike, tähtsaks detailiks muutunud vööga kokku tõmmatav tuunika. Vääriskividega kaetud vöö abil toonitati kauneid kehavorme. Tolleaegse silueti rangust tasakaalustasid riiete erksad värvid.
Kas teadsid, et pulmakleit pole alati traditsiooniliselt valge olnud? Keskaegse pruudi unistuseks oli pulmapäeval riietuda punasesse, rikkalikult kaunistatud kleiti. XV. sajandil kandsid Itaalias mõrsja ja peig mõlemad karmiinpunast sametit või atlassi. Kui kleit oli muud värvi, siis pidi kas mantel või selle peal või vähemalt väljaulatuv alusseelik olema violetne või purpurpunane.
Moodsaid riideid ehtisid ohtrad tikandid. Hirmus, et üks tavaline linlane võib sarnaneda rikkale aadlipreilile, keelati lihtrahval sootuks kleitide kaunistamine kulla ja kalliskividega. Piirangud olid samuti menukal keskaegsel terava ja pika ninaga jalavarjul, poulaine'il. Kinganina pikkus saavutas ajapikku hiiglaslikud mõõtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. Inglismaal kehtestatud seadus määras kindlaks igale ühiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse - lihtkodanikel oli selleks 15 cm, härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel isegi kuni 60 cm. Kirik suhtus sellesse moehullusesse pahameelega ja kuulutas poulaine'id pahelisteks. Sellest peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood.
Kangastest olid lemmikud karusnahk ja kodukootud villane riie. Keelatud magusaks viljaks olid siidist ja pitsist läbipaistvad rõivad, mille levikut kirik tulihingeliselt takistada püüdis. Jumalakoja silmapiiril olid paljud muudki keskaja nähtused. Sel perioodil ei värvitud juukseid kunagi punaseks - seda värvi kiharaid peeti saatana märgiks.
Naistel olid valdavalt pikad, keskelt lahku kammitud lehvivad juuksed. Kuna kinnitamata soengutega oli palju tüli, hakkasid nad juukseid salkude kaupa läbi põimima ja paeltega kinni siduma. Nõnda sündisidki patsid, mis keskajale nii traditsioonilised ja omased näivad.
Õukondades oli naiseilu hinnatud. Rüütlite kehtestatud range koodeksi tähtsaimaks punktiks oligi naisterahvaste austamine. Siiski väidavad mitmed ajaloolased, et rüütelkonna põhimõtted olid ainult farss ja silmakirjalikkus. Hoolimata sellest nägid daamid ränka vaeva, et saavutada kaunist klaari ja valget jume. Moeka kahvatu näonaha saamiseks pandi ihu külge verekaane, hoiti käsi piimas ning eemaldati ebasoovitavaid ihukarvu kustutamata lubja pealemäärimisega.
Keskaja üheks ihaluseks olid täidlased huuled. Huultele määritud mee abil muudeti suu läikivaks ja lopsakamaks, igemete tervendamiseks aga loputati suud soojendatud veiniga. Juuste lõhnastamiseks loputati neid äädikaga, roosiveega või vürtsidest keedetud tõmmistega. Meeldiva aroomi saamiseks riputati sageli vöö külge pisike lõhnatoos, mida Prantsusmaa ülikud lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks armastas kutsuda. Kanget hõngu peeti tervisele kasulikuks, talle omistati halba hingeõhku kaitsvad ja aju värskendavad omadused.
Keskaja edenedes vähenes pikkamööda alastioleku ümber kaua püsinud häbioreool. Magamiskambrid muutusid ühiseks, vannis käidi koos ning kuni 16. sajandini magati alasti. Tohtrid kirjutasid patsientidele usinasti retsepte, millest nii mõnedki on meie mõistes äärmiselt kummalised. Näiteks soovitati palaviku puhul panna kaela peale rohukonn, migreeni pidi ravima pea ümber seotud timuka poomisköis.
Kõige järsem muutus keskaja naiste meikimistavades puudutas kulme. 13. sajandi õrnema soo esindajad soovisid näidata oma kulme tegelikust heledamate ja õhematena. Mõnikord raseeriti kulmud lausa täiesti ära! Neidude hulgas olid väga levinud ka salenemisvahendid. Nõtke figuuri saavutamiseks kümmeldi iga päev merevees ja kasutati keha määrimiseks loorberilehtedest, kivimündist ja koirohust valmistatud tõmmist. Tüsedama kehaga daamid nägid salenemisega sama palju vaeva kui nende tänased sookaaslased.
Keskaeg kinkis tänapäeva inimkonnale palju elu kergemaks ja hulga lihtsamaks tegevaid moe- ja iluvahendeid. Mõned neist on nimetatud siin: rõivalõiked, juuksevärvid, teravaga ninaga kingad, juuksevõrk, praeguse bareti eelkäija, parfüümid, puuvillane riie, pits, siid, nööbid, professionaalsed rätsepad, vanniskäimise komme, kindad, kleidi krooked ja voldid, öösärk, krae, lehvik.
Kaisa Tillo
