Mulle tuleb aegajalt kirju ja kommentaare sisuga, et kui tore, armas ja hea ma olen. Vahel hakkab mul piinlik. Vahel on tunne, et oleks lugejatele lausa valetanud, sest reaalne elu ja blogi pole ju kunagi üks-ühele.

Blogiga on ju nii lihtne, kirjutad mida kirjutada tahad ja kõik teevad oma järeldused loetu põhjal. Öeldakse, et blogijad ilustavad oma elu, on kahe palgelised ja ei kirjuta nii nagu asjad on. Ma kirjutan täpselt nii, nagu asjad on, aga ma jätan mõned asjad kirjutamata. Mitte midagi ei pane juurde. Lihtne! Miks peakski KÕIGEST kirjutama?

Oma kriitilisemaid arvamusi, tundeid, eraelu ja "räpaseid" üksikasju arutan reaalsete inimestega. Sest noh, lugedes saab samuti endale vale arvamuse kujundada. Rääkides on kõik palju lihtsam ja kõik on arutatav. Kui juba midagi "paberile" panna, siis võetakse seda sõna-sõnalt ja paljut ka oleneb sellest, kuidas lugeja enda peast asja läbi laseb.

No jah, eks ma olen veidi ka tundlikemal teemadel sõna võtnud, nagu nt kasvatamatute laste teema. Tegelikult on mul mitmetele teemadele omad kriitilised arvamused kujunenud ja siiani tundub, et need on kõigutamatud. Seetõttu peangi targemaks siin suu kinni hoida ja vahel kui vajadus tekib, arutan oma arvamusi reaalsete inimestega.

Samuti ei kirjuta ma oma tunnetest, draamadest ja muudest intsidentsidest. Pole mõtet riskidagi, ma ju ei kujuta ettegi, kes siin mu kvaliteethuumorit lugemas käia võiks :D :D Mõned postitused on mul siin vist elu blogiaegsed draft`id :D

Laiemas plaanis olen ma üsna (rõhk sõnal üsna) heasüdamlik ja heatahtlik (kui seda minuga ollakse). Vahel aeg-ajalt ei oska ma õigel ajal suud kinni hoida ja vahest olen ma natuke vastik ka. Teatud olukordades ma ärritun kergesti ja olen üsna põikpäine. Hommikuti kipub mul paha tuju olema. Ilmselt seepärast Timmo järjekindlalt vabade päevade hommikuti lasebki mul kaua magada ja tassib mulle kohvi voodisse. Eks kohvi ole kergem tuua, kui naisterahva kotte pakkima hakata :D

Mis teie arvate? Kas kujundate inimestest arvamused nende blogide põhjal?