Eile käisime lastega Sõmerpalus, Adrenalin Arenal, Lastehommikul. Ikka selleks, et preilid saaksid mootorrattaga sõitmist proovida. Kristella on suvel korra proovinud ja ta oli vaimustuses.
Daisyle oli see aga esimene kord mootoriga kaherattalise seljas istuda ja päris ise juhtida. Ega tüdrukud siis pea tutu-seelikutega, jalg üle põlve istuma ja printsessid olema. Peale "poiste asjade" tegemist saab ju jälle printsess edasi olla.

Kui nüüd päris aus olla, siis paar aastat tagasi, kui Timmo selle motika teema välja tõi, oli mul küll: "Kas sa teed nalja? Ma ei lubaks isegi oma poega SELLISE asja selga!" Enamus emasi vist ei laseks. Aga näete, proovisin ise ka ja nüüd suhtun asjasse teisiti. Muidugi, enne otsisin võimalikult palju infot krossirataste õnnetuste kohta. Aga see selleks.

Üleeile õhtul, kui lastele teatasime, et homme on minek, olid nad lausa pöördes. Hommikul aga tekkis hirmus lumepaanika. No ei saa ju kodust ära minna kui lumi värskelt maha sadanud! Kristella oli lausa ahastuses: tema läheb kodust ära ja Jarmo(minu 6a vend) võtab KÕIK lume ära ja neile Daisyga ei jäägi! Lõpuks saime siiski kodust minema. Enne autosse minekut kahmasid nad portsu lund endale suhu ka, et kas ikka on sama maik, mis eelmine aasta. Värsket lund olen neil alati maitsta lubanud, seni, kuni asi päris isuka söömiseni ei lähe. mõni pisik või mustus meile kurja ei tee. Peaasi, et poleks muud värvi kui valge. Ma ise sõin liiva, lumi on ju täiesti süütu! Jeerum, mul tuleb siiani selle mõnusalt sileda, veidi läikiva ja pehme liiva maik suhu :D Virapuul, küüni taga oli meil selline hea liiv. Liiva söömise lõpetasin ma muidugi 5a.

Sõmerpalus olen käinud päris mitu korda. Minu jaoks on see kõige parem rada - selline piisavalt madal ja algajale sobilik. Mõtlen just seda siserada, nende välirajast pole mul aimugi.
Suuri väliradasid ma üldjuhul kardan. Peale seda kui Tihemetsa raja ühest suuremast hüppest külje pealt alla sadasin nii, et hing kinni ja varemaik suus. Eks see oli mu enda möödalaskmine, kes see ikka peaaegu mäe lõpus hoo maha laseb. Lisaks on Adrenalin Arena siserada ?mullast? Mulle tundub, et see on pehme liivarajaga võrreldes stabiilsem.

Tegelikult oleks tore hoopis algajate naistega koos sõita, mina ei jõua nende meestega sammu pidada. Igasugu motikad mulle meeldivad! Vanasti sai nende iss`idega sõidetud (kirjapilti ei tea), üks oli isegi külgkorviga mudel. Mu vendadel oli igasugu toredaid masinaid.

Kui esimest korda Adrenalin Arenale sõitma läksin, siis ikka küsisin, kui paljud on end seal vigastanud või surma saanud :D Üks naisterahvas oli vist vastu seina sõitnud ja viidi haiglasse, käega vist oli midagi. Ja mingi aeg sõitis üks väike laps vastu seina ja murdis käe...ta sõitis jalgratta, mitte krossikaga. Nii et sealse paiga õnnetusjuhtumid mind vedelaks ei löönud.

Aga nüüd Adrenalin Arena Lastehommiku juurde tagasi.
Varustuse ja ka motika saab vajadusel koha pealt laenutada. Rohkem infot lastehommikutest leiad siit. Ainukesed nõudmised on, et laps oleks vähemalt 4a ja oskaks ilma abiratasteta jalgrattaga sõita - ühesõnaga, meie plikad sobisid hästi.
Lapsi oli päris palju. Kõik muidugi poisid. Vanuseklassiks oli märgitud küll 4-18a, aga minu silma järgi vaadates olid kõik eelkooliealised.

Peale registreerimist oli riiete valimine ja kiivriproov. Pärast kaitsmete ja saabaste jalga panemist olid lapsed nagu puujalad:D Aga no harjub ära, lõpuks on võimalik nende tankidega isegi joosta.

Kristella hakkas bravuuritsema ja ütles tema kindlasti ei sõida, tema tahab koju minna, lund lükata ja lumememme teha. Istus põhupakil ja mossitas. Eks me siis rahustasime teda, et ega see viimane lumi ole. Ise muidugi mõtlesin, et lund saab talve jooksul lausa iiveldamiseni lükata. Ei tea kas mina väiksena olin lumest sama suures vaimustuses...ilmselt küll.

Lõpuks jäi asi nii, et Kristella ei sõida. Daisy aga ootas oma järge kannatamatult. Muidugi vahepeal küsis, et kas ATV-d poleks võimalik saada.

Daisy perutas päris palju, lõpuks pandi talle nöör järgi :D
Kui soovite, et te mees mõne kilo kaotaks, viige oma laps krossikaga sõitma! Juhendaja muidugi jooksis ka, aga tema on kindlasti end Motopisiku trennide ja kahe pojaga juba ammu jooksuvormi kihutanud.
Timmo vist väsis üsna ära, kuulsin kui ta Daisy käest vähemalt ühe korra küsis: "No, kas tahad natuke puhata ka?" Daisy muidugi ei tahtnud ja keeras gaasi muudkui juurde.
Meie siis Kristellaga vaatasime, kuidas Daisy sõidab ja issi jookseb. Filmisin ja tegin palju pilte. Mõtlesin kunagi nendest videotest ühe normaalsema video kokku teha - muidugi lühendatud variandi ja nii normaalse, kui ma oma mõistusega teha suudan.
Lõpuks Kristella teatas, et tema tahab ikka ka sõita. Tema sõidaks ikka palju kiiremini kui Daisy. Vaene Timmo, ma mõtlesin :D
Esiti pandi Kristellale ka nöör järgi, aga see võeti peagi ära. Ta oskas gaasi paremini käsitleda - lasi ikka järgi ka, Daisy muudkui väänas :D Kui Kristella nägi Daisyt müslibatooni nosimas, oleks ta juhitavuse sootuks kaotanud. Teate ju milline maiasmokk ta on :D

Tegime hiljem poodiumil ka pilti. Arvake ära, kellel nüüd krossikaid vaja on! :D

Kui sõidud sõidetud, olid kõigil kõhud hirmus tühjad. Käisime siis söömas, Lõunakeskuses tegime ka tiiru. Loomapoes Kristella hakkas intensiivselt pärima, et miks me ikka endale neid nelja tuhandesi papagoisid ei osta. Tegelikult tahtsin Daisy rõõmuks akvaariumisse mõned konnad võtta, aga need olid otsas. Keegi ehk teab, kust neid pisikesi akvaariumi konni saada võiks? Eesti piires?

Lõpuks sai ka tuttavatel külas ära käidud. Koju jõudsime alles üheksast, aga no lapsed said koduhoovist suutäie lundki taskulambi valgel võtta :D 

Jääme siis järgmist lastehommikut ootama.

Mis suhted teil motokrossiga on?