Viimasel ajal on päris palju jäänud silma blogides kõrvaliste inimeste arutamist ja nende kohta arvamist. Ma saan aru, et kõik inimesed mõtlevad ja kõigil on oma arvamus. Aga kas selle peaks kohe välja laduma, võib-olla isegi mõtlemata? Ma ei tea, kas tõesti on tegu viimase aja probleemiga või on asi selles, et olen lihtsalt laiema haardeliselt Eesti blogisid lugema hakanud ja enne on kõik see minule märkamata jäänud. Ja kui sa juba oled elublogija, siis võid kirjutada kõike ja kõigist, kellega kokku puutud. Sa oled elublogija! Meil on sõnavabadus! Need on sinu mõtted!

Minu jaoks liigituvad elublogijad kahte gruppi: "mida sülg suhu toob" blogijad ja usaldusväärsed blogijad. Usaldusväärne blogija on minu jaoks inimene, kellega võib kokku puutuda ja suhelda hirmu tundmata, et sind blogisse mõnda kähmlusesse tõmmatakse.

Enda õigustuseks muidugi toonitatakse: ma olen blogija ja võin kirjutada oma blogisse mida tahan ja kuidas tahan! Need on minu mõtted! See on minu blogi! Absoluutselt!
Ja siis materdatakse ajakirjanike maatasa - kirjutavad teiste elust ja julgevad midagi arvata. Aga mille poolest blogijad on paremad? Peale selle et neile on kõik lubatud? Nad kirjutavad ainult enda vaatevinklist ja vastaspool jääb niisama. Ajakirjanikud annavad vastaspoolele üldjuhul võimaluse olukorda kommenteerida.

Usaldusväärsed blogijad kirjutavad samuti oma mõtetest ja elust. Kas arvate, et nende elus pole ühtegi draamat ega kokkupõrget? Saavad kõigiga ideaalselt läbi? Ei häiri kedagi ja keegi ei häiri neid? Muidugi mõnda blogijat nimetatakse lausa oma elu ilustajateks, sest nad ei too blogisse draamat, tülisid ja kätsi.

Kui olen vahel üliharva kohtunud mõne blogijaga, olen kohe endale selgeks teinud kas ta on usaldusväärne ja vastavalt sellele üritan olla mina ise või osaliselt mina ise. Silmakirjalik eks? Kui inimene on minu jaoks usaldusväärne, siis ma tunnen end vabalt ja ei jälgi koguaeg, kas ma olen piisavalt normaalne. Normaalsus on lai mõiste, siinkohal peaks ütlema vist seda, et ma oleks piisavalt "nähtamatu".

Kui kirjutatakse nt ettevõtetest, kehvast teenusest või petturitest, see on teine asi ja inimestele pigem hoiatuseks. Googeldades hea ju vaadata, kuidas keegi rahule on jäänud.
Aga kui kirjutatakse naabrinaisest või sõbrannast või kellest iganes. Keda see aitab?

Kui keegi oleks tahtnud umbes lõunaajal minust kirjutada, näeks see välja ilmselt selline: issand, lapsed istuvad teleka ees ja vaatavad multikaid. Raudselt vaatavad TERVE PÄEVA telekat. Ja kujutage ette, tal on terve köök vannitoa träni täis. Mandariini koored vedelevad laual ja pesu on triikimata! Jahh, see sama Miumei Merje, kes ükspäev pastat tegi, praegu küll toas mingeid söögilõhnu pole! Kindlasti süüa ta teebki nii harva, kui blogis kirjas on. Ülejäänud päevadel söövad vaesed lapsed võileibu ja mandariine. Ja Daisyl on juuksed sassis! Ei tea kui tihti lapsel juukseid üldse kammitakse.
- sellise lõigu lugeja ilmselt seda ei teaks, et mul oli parasjagu vannitoa põhjalikum koristus käsil. Et ma täna viitsisin lastele sooja sööki alles õhtuks teha. Ja ilmselt mitte ka seda, et mul oli enne poes käies müts peas mitte selleks, et oma kõõma varjata, vaid selleks, et ma ei viitsinud hommikul pead kammida. Ma ei teagi nüüd kumb hullem on! Mõlemad? Aga mul tegelikult ongi mõlemad!
Ja pesu triigin ma ka alles homme sest mul on nii palju huvitavaid raamatuid, mida lugeda ja loomulikult pean selle postituse lõpuni kirjutama.

Vahepeal mul endal mõni päev polegi midagi kirjutada just sellepärast, et terve päev on kuidagi kõrvaliste isikutega seotud ja nii ma siis jätangi oma päevad nukralt tühjaks. Ka siis, kui kõik on olnud hea ja rahulik, ilma draamata, ma ei taha endale seda õigust võtta.

Jah, meil on sõnavabadus, aga meil on õigus ka privaatsusele. Kas selleks, et end turvaliselt tunda, peaksime ööpäevaringselt kodus istuma ja mitte kellegiga suhtlema?

Olgu, need siis olid minu mõtted ja ma vist ei pea mainima, et minu blogis :)

Aga mis teie asjast arvate?