Mul hakkasid juba eile Instagrami käsitöö kontosid sirvides näpud kihelema. Tahaks nagu kuduma hakata. Hooaeg ju käes.  Mõtlesin esiti mõned mütsid ehk teha, endale ja lastele. Mütsid peab kindlasti tegema mitte sügelevast materjalist. Eelmine aasta astusin sellega veidi ämbrisse. Preilidel pead sügelesid ja mütse enam ei tahtnud.

Muffini müts oleks lastel päris armas. Aga arvan, et teistes, vähe mahedamates toonides. Kudumistehnikas on mu lemmikuteks palmik ja pärlkude, mõlemat annab mütsis väga hästi ära kasutada. Enda mütsile ma tutti ei tahaks, aga lastel võiks olla küll. Tuti võiks mütsile kinnitada nii, et selle saaks vajadusel eemaldada. Mine sa tea neid lapsi, ülehomme võib tutt täiesti "out" ja nõme olla. Siis vähemalt saab selle kergelt kätte. Ma kunagi kogemeta lõhkusin oma mütsi ära, kui üritasin üht jalgpalli suurust tutti eemaldada.
Ma ei tea kas ma olen ainus, aga kooliajal olid kõik mütsid nii nõmedad, koledad ja ei sobinud. Aga ema käskis mütsi kanda. Enne bussijaama jõudmist peitsin mütsi kotti. Mõtle kui mark kui keegi näeb mind jubeda mütsiga. Koju tulles sama lugu, aga vastupidi: enne tuppa astumist otsisin mütsi jälle välja. Ja nii ma siis külmetasin oma kõrvu. Aga see selleks.
Kui keegi teab kust oleks võimalik saada karvatuuste, mida tutiks õmmelda, andku teada!

Ja kindaid võiks ka kududa! Ja torusalle!

Villaseid sokke meil väga ei kanta. Või noh, lapsed kannavad, aga ainult selleks, et oleks parem parketil uisutada. Ja talvesaapad on tänapäeval nii head, et soojuse pärast villaseid sokke küll tarvis ei lähe.

Igal-juhul, kui ma midagi valmis koon, siis näitan teile ka! 

❤ ❤ ❤ ❤ ❤ 

                                                                                   Merje