Paks on minu hingesugulane.. Me oleme igas mõttes väga sarnased. Ta on täielik minu loom! Me oleme koos olnud nüüd juba pea 4 aastat ja Paks on minu teine tuhkur. Kunagi ammu kui Pätu oli 8 kuune siis "lapsendasin" Paksu inimestelt kes teda enam ei soovinud. Ta oli kõigest 3-4 kuune ja täiesti kogenematu. Neist said Pätuga kiiresti suured sõbrad. Paksu eripära on see, et ta tõesti on väga, väga paks. Ta kaalus juba kutsikana 1,6kg (mainin siinkohal, et täiskasvanud Pätu kaalus samal ajal 1,3kg). Nüüd on paksust saanud 2,1kg raskune suuuuuuur täiskasvanud mürakaru. 

Ta on kõige intelligentsem tuhkur keda ma iial kohanud olen. Ta alati mõtleb pikalt enne kui midagi teeb. Ta ei tee kunagi kaalutlemata otsuseid ja tihti sakutab Atukat kui too liiga ülemeelikuks läheb. Kunagi kui meil Pärdik veel oli siis Paks õpetas ja kasvatas teda hästi. Nimelt oskas Pärdik garderoobi lükatavaid uksi lahti teha.. Alati kui ta seda tegema hakkas lippas Paks teda takistama. Kui Pärdik mänguhoos liiale läks võttis Paks tal turjast kinni ja lohistas mööda põrandat.. Vot selline tüüp!

Paksuga koos oleme elanud juba neljas kohas ja nii Paks kui mina oleme selle üürikese aja jooksul kaotanud kaks parimat sõpra - Pätu ja Pärdiku. See on olnud meile mõlemale väga raske aga täna tunneme mõlemad, et oleme oma elus ühes heas paigas. Naljakas on ka see, et kui ma Jüriga tuttavaks sain siis ta rääkis mulle, et on alati soovinud omale tuhkrut. Jüri sõnul meenutab Paks ka natuke tema ema.. Nii naljakas nagu see ka ei oleks siis nad mõlemad on veidi isepäised, hoolivad, naudivad oma pesas olesklemist ja pigem ei soovi "riske võtta". 

Kusjuures talle üldse ei meeldi õues olla. Alati kui jalutama läheme siis jookseb ta ruttu kodu poole tagasi, vutt, vutt trepist ülese ja jääb meie ukse juurde lootusrikkalt seisma. Eriliseks teeb Paksu veel see, et ta on tohutu esteet! See tundub tuhkrute puhul kuidagi eriti veider.. Ta ei kannata kui ta oma käpakesega mõne veepiisa peale astub! 

Paks armastab väga sellist kindlat rutiini. Vanasti püüdsime neid ikka Hiiumaale kaasa võtta aga reeglina juhtus nii, et Paks hakaks kohutavalt stressama, oksendama ja oli üldse igati loid. Nüüd saavad nad Tibuga hästi läbi ja jäävad alati turvaliste koduseinte vahele. 

Paks on meie suuur, suur musiloom. Teda sülle võttes on võimatu talle musi mitte teha. Sama kehtib ka külaliste puhul. Paks oskab ennast väga hästi üleval pidada ja võidab koheselt erinevalt Atukast külaliste südame (Atukas on lihtsalt veidi ettearvamatu). Teda võib usaldada, väntsutada ja ta ei hammusta kedagi. Ka Kiku ja Kakuga saab ta suurepäraselt läbi. Nad on juba 8 aastaselt saadik Paksuga mänginud ja teda väntsutanud. Paksule see isegi meeldib! Seda nii kaua kuni ta teab, et saab pärast ilusti oma pessa kerra tõmmata ja kõigest puhata. 

Selline on meie armas paksmagu.. 

Ilusat algavat nädalat nii meie kui ka suslikute poolt!