Jõudsin ise sinna natuke peale keskööd ja siis oli põnevus üles krutitud. Tuli presidendi kõne, milele väga tuliselt kaasa elati ja seda ka põhjusega: ta tegi selle lühidalt kui löövalt rääkides samas ära kõik tähtsamad punktid. Oli meeliülendav vaadata, kui väga armastavad eestlased ka oma presidenti. Seda ka õigustatult
Edasi tulid riburadapidi kõik vägagi isamaalised laulud ja nägin juba enda ümbruses inimesi, kel pisar silmis rääkimata neist, kes kogu hingest kaasa laulsid: "Eestlane olen, ja eesltaseks jään..." Eestlane olla on tõesti uhke ja hää!
See meeleolu, mis seal valdas oli küll tunda ka televisioonivahendusel kuid hoopis teine asi oli selle sees olla. Mul tekkis tunne nagu kogu Eesti rahvas oli seal ja mitte keegi ei olnud kellelegi võõras. Hoiti kokku ja lauldi ennastunustavalt oma vaba ning armastatud maa eest.
Mul oli kananahk kogu aeg ihul. Lisaks kogu sellele meeliülendavale rahvapeole oli mul täielik nostalgia peal, kuna viimati viibisin samal üritusel täpselt 20 aastat tagasi. Ka siis olid tunded suured, kuigi selles vanuses oli pidupäevaks juba see kui pealinna sai sõita. Lisaks sai siis ka "peol" ju käia/olla
Olen ülimalt uhke oma maa ja rahvuse üle ning võtan mütsi maha nende ees, kes kogu selle raskelt kätte võideldud vabaduse ja oma maa nimel võitlesid. Nagu teada ei ole tulnud see kergelt ja ma ei võta seda õnne mitte kunagi iseenesestmõistetavalt ning ei lase seda teha ka oma järglastel.