EEVA naistekas

Muusika aitab alati. Ja küsi, äkki soovib mõni sõbranna kampa lüüa?

ma ei lähe kuhugi väljagi, kui mp3 kaasas pole..aga üksi ei viitsi nii..ja sõbrannad ei ela eriti lähedal..

mul tuli mõte seoses külmkapi peale pildi panemisega.. eriti hea oleks ju võtta iseenda pilt ja see peenemaks töödelda. igakord kui kapist midagi võtta tahad siis näed kui kena sa välja näeks.
mul endal on motivatsiooniks riided. leidsin kapist püksid mis mulle tohutult meeldivad. ma polnud neid ammu kandnud ja nüüd avastasin et kui ma neid siiski veel kanda tahan siis rohkem juurde võtta küll ei tohi. pekk voolab kahelt poolt vulinal välja!! kui ma juba mõned päevad tagasi hakkasin käima iga õhtu jooksmas ja jälgisin rohkem oma toitumist siis nüüd olen veel rohkem motivatsiooni saanud. ehk panen ka pildi külmkapile  
aga nõustun ka sellega et kooli ajal on see üritus peaaegu võimatu! õnneks on suvi ehk piisavalt pikk et tulemust näha ja võib-olla harjun sellise elustiiliga nii ära et sügisel ei muutugi eriti midagi..

Arvan sama. Suvel on minuarvates niivõrd lihtne enda toitumist jälgida ja sporti võib ka teha ükskõik millal, sest seoses kooliga kohustusi ei ole. Kooliajal on pidevalt soov midagi magusat põske pista, et mõte töötaks ja nädala sees (kui ise kusagil trennis ei käi) on raske end midagi tegema suninda, kuna see tekitab tunde, et sa raiskad aega ja peaksid hoopis õppima. Ja kui aega on, oled lihtsalt niivõrd väsinud, et oma kehaga tegeleda.

Kooli ajal on jah hoopis teised lood kohe, aga saan motivatsiooni oma kallimalt:heart:. Ta on igati minu välimusega rahul, aga ta kunagi ütles : palun ära paksuks küll mine. Ja ma ei lähe ka, aga jah vahel kaob ise söögiisu ära, päris palju on päevi kus kolme päeva jooksul olen vaid kord või kaks söönud. Ise ei olegi end niimoodi toidust loobuma sundinud, kui isu ei ole , ei sunni ka, kuid kui isu on, söön niiet teen silmad paljudele ette. Peale 18.oo ei taha eriti süüa, aga suvel grillikad ja need tavaliselt sellel kellaajal ju algavadki. Nüüdki lippan alla sööma, väike grill oli

Mul puudub igasugune motivatsioon. Jõudsin järeldusele, et see on tingitud mu vanematest.

Mõnda aega tagasi elasin üksinda venna korteris... Kuna remont on värske, polnud kappides riisiteragi, toitu absoluutselt polnud. Kuna minul oli pangakaart kodus ja kaasas vaid natuke sula, ostsin selle eest, mis osta andis ja elasin nädalakese üksi. Ja kuna ma teadsin, et suuremat toitu pole siis ei olnud isu ka nii suur... Tagasi koju minnes olin kaotanud 3 kg(sest käisin ka õhtuti väljas jooksmas jne-staadion kohe maja kõrval praktiliselt) ja siis hakkasin mõtlema, et kui nii palju juba läinud on, siis mis mõttega sel tagasi lasta tulla?


Suurim motivatsioon on tulemused.

Täpselt. Mina olen nii palju juba jooksnud et järsku avastasin et olen kaalus juurde võtnud lihaste tõttu. Kuigi ma tean et kaal pole see mis näitab ja et need on ju lihased, mis kaaluvad, tekkis mul väike allaandmismõte.. aga ma arvan et proovin edasi aga nüüd kõndimisega. kiire kõnd peaks tegelikult kõige paremini rasvu põletama + õigetel aegadel söömine.

Minu puhul aitab enda tegevuses hoidmine. Nii kui midagi teha pole, igav hakkab, siis tuleb kohe tunne, et peaks nüüd midagi suhu pistma. Nii raske on seda ignoreerida. Mõtted mujale saab, siis võib täiesti rahulikult külmkapist mööda kõndida.

Olin enam-vähem eluaeg mõelnud, et mu figuur pole küll perfektne, kuid siiski täitsa hea. Kuni sain tuttavaks oma praeguse noormehega, kes teeb mulle "komplimente" stiilis "kallis, kas sul on sangad", või "kui sa istud, siis on sul tselluliiti näha" või "miks naiste käsivartel nii palju pekki on". See on küll selline negatiivset sorti motivatsioon, aga minu puhul mõjub. Hoolitsen enda eest palju rohkem kui varem.

issand. mul on samamoodi . üks päev söön aint mingi üliüli vähe ja kõht pole eriti tühigi , ja siis nädala pärast on siuke õgardituju et vähe pole , sõin hommikul ( ime ) , sõin koolis ( suurem ime ) läksin vaba tunni ajal koju ja tegin endale ikkka köögivilju & riisi . nagu , kell oli alles 12 ka . :S

See õgimine järgnebki näljutamisele, parem süüa koguaeg normaalselt.

Samas, ma olen tähele pannud, et mõnikord ongi isu suurem ja siis jälle täiesti null.. ei hakka vägisi ka sisse ajama, kui isu pole. Aga üldiselt võib oletada, et siis on midagi muud valesti, kui suured isud vahelduvad isutusega. Mul kipub pingelisematel perioodidel niimoodi olema.

Mul on siis üsna kerge, mind motiveerib tegevus ise. Kui ma õhtul kõhulihaseid näiteks teen mõtlen: 10 veel, siis teen need ära ja mõtlen 10 veel .. ja nii teen kaua kaua.. Kui jooksen, valin meelega pika maa, et pole põhjust poole peal tagasi pöörata. Ja tegelikult kui juba lõppu jõuan on tunne nii hea ja peenike, et pole tahtmist midagi süüa ka. Ujumas mõtlen ka, üks pikkus veel ilma puhkuseta jne. iga kord. Kui söön siis imeväikestes kogustes, pean pausi isegi kui tunnen, et kõht pole veel päris täis.. ja lõpuks enam ei tahagi. Kui tuleb tahtmine midagi külmkapist varastada, mõtlen 10 minuti pärast kaalun seda plaani uuesti, kui 10 minutit möödas, mõtlen kui ma seda asja veel 20 minuti pärast ka tahan, siis lähen võtan.. enamus juhtudel ma unustan asja siiski ära. Kui šokolaadi ostan, panen selle kohe mehe ette lauale, siis tean et tõenäoliselt üle 2 tüki ma sealt ei puutu.


Tegelikult suudan ennast hästi kontrollida, on ju räägitud, et kui nädal aega šokolaadi ei söö, siis kaob see isu ka ära. Kui juba nädal ennast motiveerinud oled nii.. siis minul vähemalt saab see harjumuseks juba.