Oeh, motivatsioon tekib mul tavaliselt siis, kui olen poes ja proovin nt lühikesi pükse või ümber pluusi. Ega teistele ei pruugigi asi nii hull tunduda, aga me oleme ju kõik enese suhtes veidi kriitilised ja tavaliselt siis käib mingi klõps mu peas, kus ma mõtlen, et hoidun rasvasest ja treen trenni jms. Ma suudan seda vaid mõned päevad ja siis olen jälle endine: söön, mis ette juhtub ja trenni ei viitsi teha!
Suvel olin täitsa tubli, käisin 2 kuud ülepäeviti jooksmas, kohe 4km. Aga see pole see, suvel on kõik palju lihtsam. Aga praegu, kooliajal, eriti kevadel, on jube stressirohke aeg. Kõigil on organism väsinud ja vajab igasugu toitaineid. Arvan, et suvel hakkan jälle korralikult trenni tegema, kuid praegu püüan hoiduda rasvasest toidust ja hilja söömisest. Nt 5 minutit tagasi haarasin juba kohukese järele, aga siis mõtlesin, et jäägu hommikuks. Nende igasugu saiakeste ja pitsadega jms on mul selline asi, et suudan mingi hetkeni piiri pidada, aga kui nt koolis on halb päev või mõni tüli või probleem, siis lippan kohe saiapoodi (mis on kahjuks pmst meie kooli kõrval) ja ostan endale midagi head. Pärast on süümekad. Samas, vahel peab kiusatusele järele ka andma ja ka saiakeses on aineid, mida organism vajab.
Igatahes, läksin nüüd natuke teemast välja, aga jah. Mina saan motivatsiooni kasvõi oma sõbrannadest, tundun jube tünn nende kõrval jms. Kuigi võibolla tegelikult ei ole meil kellelgi midagi viga, lihtsalt murdeiga ja ikka tekivad kompleksid. Ema ütleb, et mul on suurusehullustus. Aga sõbrannasid vaadates tundun tõesti endale paks ja jube kadedaks lähen, kui näen kellelgi superilusat kõhtu ja siis vaatan endaoma.
Igatahes, nagu eelnevalt soovitati, planeeri selliseid asju pikalt ette. Kui mõtled: nii, täna ma enam ei söö! Siis selline mõtlemine õnnestub harva, kuid võid ka proovida. Samas minul väga suuri probleeme ei ole enda tagasihoidmisega, pigem algab söömine sellest, et olen kasvav organism ja küll suvel on aega trenni teha(vähemalt praeguse seisuga). Õhtuti võid süüa igasugu puu-ja juurvilju palju süda lustib, aga praadidest ja sellisest suuremast kõhutäiesti peaks tõesti igaüks hoiduma.
Aga niipalju võin öelda, et suvine trenn aitas ikka väga hästi. Kui vaatasin kevadel tehtud pilte ja võrdlesin neid praeguse minaga, siis oli kontrast näha küll. Kuigi nüüd talvega on väike polster jälle peale tekkinud.
Jube pikk tekst sai, aga kuna mulle endale on ka selline teema tähtis ja ma olen tihti oma keha üle õnnetu (kuigi võibolla isegi pole põhjust), siis on tore kirjutada sellest. Loodan, et said üht-teist kõrva taha panna!