EEVA naistekas

Ma tean ja tunnistan,et mul ongi madal enesehinnang,see kõik sai alguse mu lapsepõlvest.Kuna mind algkoolis noriti ja vanemad, sugulased ja tuttavad kommenteerisid mind halvustavalt kui ma noorem olin.(Ja kuna mul on õde ka minust vanem ja ta ilus pikk ja kõhna tüdruk ,kunagi käis isegi modellikoolis).Temale tehti nii palju ilusaid komplimente.....SIIS jah kahjuks on see kõik mu sisse nii sügava haava jätnud,ja mul on see kogu aeg meeles.Ja ma kardan minna arsti juurde ma häbenen seda haigust.Kuigi ma tean,et see mul ju on.Mu elu keerlebki KAALU ümber see on nii ko-hu-tav,,,,ma ei taha juurde võtta!Ma arvan, et ma ei ole ealeski nii tugev kui sina,,,,ma ei suudaks ise küll sellest välja tulla.....see on mu sees lihtsalt nii nii kinni...





Mul on tohutult suur rõõm teada,et keegigi suudab selliset asjast veel ise välja tulla.Sa oled üks vähestest õnnelikest inimestest kes sellega on toime tulnud.Mul on tõesti sinu üle ülimalt hea meel ja ära lange kunagi sinna tasemele tagasi.Ole terve ja tugev ning, Hoia end!

mina soovitan sul ikkagi psühholoogi jutule minna v arsti juurde pöörduda, et tema sind sinna saadaks. see, et sul selline haigus on ega see ei ole häbi asi ega tee sind teistest halvemaks. inimestel on ikka erinevad haigused ja probleemid. olen psühholoogi juures ka ise käinud ja võin öelda, et nad on väga abivalmis, vastutulelikud ja aitavad lahendusi leida. inimesi aidata on nende töö:). pidevas hirmus elada on ka kohutav. see lihtsalt hävitab sind. ja see, kui sa ravi saad, ei tähenda, et nad käsiks sul 10neid kilosid juurde võtta, vaid lasevad ka sinul kaasa rääkida, nii et sa endaga rahul oleks:) ja armastaksid ennast meeletult:). elu on ikkagi väga kaunis ja raisata oma elu ainult kaalule mõtlemisest on liiga julm.

160cm ja 46 kg pole ju liiga kõhn, tahaks ka nii palju kaaluda.

Kuidas saab veel elus olla, kui sööd pool porgandit päevas ?????????????

Kui ikka vett ka jood, siis on väga võimalik.

Minul on ka mingi aeg olnud periood, mil käitusin anorektiliselt. Minu põhjus ja eesmärk ei olnud just kõhnaks saada. Minu probleem algas pigem sellest, et mu ema tahtis teha ja tegigi mu elu põrguks. Oli hetki mil ma ei talunud oma ema üldse, sest ma tundsin kuidas ta vihkab mind. Olin 14 aastane kui asi juba kriitiliseks läks (ja kõik algaski siis). Me ei sobinud emaga üldse, tülid olid igapäevased. Ja kord ema isegi ütles mulle, et ära söö enam minu toitu (ja üldse halvustas ta mind pidevalt). Tollest hetkest ma üritasingi süüa võimalikult vähe (kui kõik algas kaalusin 49 kg). Aga ema suhtumine minusse tegi mulle tõeliselt haiget. Sageli nutsin üksi olles. Tekkis ka viha ema vastu, mida elasin välja trenni tehes. Enamasti käisin jooksmas, see oli minu mõtlemise aeg. Mäletan kuidas mul pisarad jooksid kui metsajooksu käisin tegemas. Siiamaani on mul see harjumus küljes, et kui vihane olen siis teen trenni, et end välja elada.


Kui ema märkas, et ma tõepoolest tema tehtud toitusid enam ei söö, siis sain alati vabanduseks öelda, et sa ise ju ütlesid, et ma ei tohi sinu tehtud ja ostetud toite süüa. Vanaema oli tol hetkel ainuke inimene, kelle poole ma pöörduda sain ja kes mind mõistis. Vanaema andiski mulle raha, et saaksin natukenegi endale süüa osta. Mingi aeg saatis ema mind aga psühholoogi juurde, mis oli minu jaoks äärmiselt ebameeldiv kogemus. See oli esimene ja viimane kord, mil ma psühholoogi juures käisin.


Nende probleemide keskel oli mu adrenaliinitase üsna kõrge ja ma suutsingi päevi söömata olla nälga tundmata. Tahtsin näha, et mis ema lõpuks siis ette võtab...


Märkasin ka seda, et kaotan üsna palju kaalu, mis tundus alguses üllatav, sest ma ei teadnud ju üldse kaalulangetamisest ega toitumishäiretest mitte midagi. Kuna tegelesin üldse palju spordiga ja käisin võistlustel siis oli minu eesmärgiks pigem sportlik keha kui kontkõhna olemine. Siiani on minu eesmärgiks olla pigem sportlik.


Pakse inimesi ei ole ma kunagi vihanud ja ei hakka kunagi vihkama, ma pigem toetan neid ja propageerin tervislikku toitumist.


...

Õudne, milliseid emasi ikka olemas on. Kõige halvem asi, mida üks ema saab teha, ongi lapse mõnitamine.
Katarina, kuidas praegu lood ema ja tervisega on?

mul ema ja isa ja venna-ühe sõnaga kõik perest, mõnitavad mind paksuks...eks ma proovin siis kaalust alla saada, kõhu ümbermõõdu tahaks küll alla 60cm saada.

Missimõõt on 60, alla selle juba on liiga jube. Sa võid ju vastu öelda, et paksusest on võimalik lahti saada aga kui loll olla siis pole midagi teha. Või siis ütled vastu, et võtad alla siis kui nemad võtavad, las ema proovib saada ennast lapsekaalu, siis ei kobise rohkem.

Oma ema ei usalda ma enam kunagi ja mitte kunagi ei pöördu ma tema poole mitte ühegi probleemiga, sest ta lihtsalt ei mõistaks mind. Ma arvan, et ta on minu peale kade, on seda koguaeg olnud. Ma olen talle nagu konkurent. Ma ei saaks talle kunagi rääkida ja oma rõõmu jagada kui mul hästi läheb, sest ta tahab, et mul halvasti läheks ja teeb ka kõik selleks. Lihtsalt võimatult kade inimene. Teiste ees näitab ta end aga hoolivana ja heasüdamlikuna, selline silmakirjalikkus ajab mind jumala närvi. Kuigi inimesed, kes teda tunnevad teavad milline ta tegelikult on. Ja kõik mida ma räägin kasutab ta hiljem minu vastu ja seetõttu ma üldse kardan temaga rääkida, selline pinge on koguaeg õhus.


Õnneks on mul suurepärased sõbrad, kes alati toetavad mind ja kaitsevad mind mu ema eest. Mult on küsitud, et kas olen mõelnud kunagi enesetapule. Tol hetkel vastain millegipärast automaatselt jah, kuigi tegelikult ikka ei ole. Ma ei ole depressiivne inimene ja ma talu seda kui keegi mind haletseb, seepärast ei näita ma oma tundeid sageli ka välja. Samuti ei ole ma enesehaletseja tüüpi ja seepärast ei ole ma kunagi mõelnud ka reaalselt enesetapule. Kuigi on olukordi olnud, kui ma lihtsalt ei suuda pisaraid tagasi hoida (see on lihtsalt üks väga nõme tunne, kui ei saa end kontrollida). Aga ega mu ema sellest ei hooli, ta sooviks, et mind poleks olemaski.


Hetkel tegelen regulaarselt treeningutega (iga nädal) ja käin ka võistlustel. Üritan lihtsalt keskenduda oma eesmärkidele elus ja mitte mõelda ja tegeleda selliste inimestega nagu minu ema.

Noo ma püüangi selle 60 kanti, alla selle oleks veel parem, praegu 65cm.

Miks peaks alla 60 olema veel parem aru ma ei saa?
Riideid on raske leida, keha pole nii naiselik ka siis eriti. mul ka 65 ümbermõõt ja koguaeg vaatan kui peenike ma ikka olen ja ilus.

Peenike piht on ilus ja miks ei peaks riideid leidma?


Tegelikult see ema-isa asi on selline, et ega nad mulle iga päev ka paks ei ütle, aga mõne korra nädalas ütlevad ikka midagi, et võiksid ju vähem kaaluda...ma ei saa aru, omaarust pole ma üldse paks...laupäeval oli isa kodus ja siis hakkas söögi lauas mulle midagi kobisema, et kui sa ikka meil siin ikka paksuks läheksid, kui see tüdruk keda ma täna poes nägin, siis mina keelan su emal sulle üldse söögi andmise ära...oleks ma siis paks ka...isa on mul üldse segaseks läinud...

no mul ka on vahel nii,et ema / isa ütlevad,et ma olen paks. aga tavaliselt ma lihtsalt ei kuula neid ja teen oma toimetusi edasi. mind lihtsalt tõsiselt ei huvita. aga kui juba klassivennad ütlevad,et ma olen paks - siis see on juba liig.  kuigi klassiõed toetavad mind. räägivad : '' sul on ilus keha '', '' sa oled suurepärases vormis '' vms. tuleb armastada ennast sellisena nagu sa oled

Ma ei saa aru, kuidas klassivennad üldse niimoodi norida võivad, nagu ise oleksid nad super ilusad...meil mu klassivennad norivad pakse tüdrukuid, aga mitte neid meie klassist, nooremaid...poisid on ise sellised kondid, võiksid natuke ikka lihastes ka olla.

kohutav kui vanemad niimoodi ütlevad. pole minu omad mitte kunagi mulle ühtegi halba sõna öelnud. ei saa sellistest vanematest aru, kui laps on normaalne ja ema v isa ütleb talle paks, siis on neil endil midagi korrast ära.

----Sandra----, kindlasti nägi su isa mind poes.B)


Ka mullegi on mainitud , et olen paks. Jasiiiiis, täiesti enda asi, pealegi ma pole paks, täiesti normaalne.

ei tea midagi ,võis mingit kriipspeenikest modelli ka näha, ikkagi oli tema arust paks.


asi ongi selles, et ma ei ole paks...niimoodi lihtsalt lambist hakatakse minuga õiendama...ükspäev viis mind kuhugi poodi ja pärast ostsin paki kummikomme...muudkui vingus minuga nende kommide pärast.

Riided ju kotitavad seljas, ja igal pool ei müüda ka väikseid suuruseid või siis on need väikesed ikkagi liiga suured, mul vanasti oli see probleem küll, et isegi 32 oli suur. Nüüd 34 rohkem isegi 36 ja vägagi rahul ümbermõõtude seisukohalt. Siiski see asi on jama, et lühike olles ei saa kõike osta. aga viimasel ajal kannan üldse seelikuid, väga mugav on.

ma praegu suurus 34 ja leian endale sobivaid riideid...ja mina ei saa aru, miks siin foorumis vingutakse, et lühikesed inimesed ei leia endale sobivaid teksasid( ise ka lühike), poodidest leiab kõike.