EEVA naistekas

appi kui haige tekst seal on:confused:

Pealegi on peenikesed inimesed ju ilusad. Kuigi praegu olen natukene kurvikam, tänu hormoonravile, mis loodetavasti ka minu menstruatsiooni taaskord käivitab, mõtlen ma, et õnnelik südames olin ma tegelikult siis, kui sain olla masendunud ja süües nii vähe kui võimalik. Olgugi, et ma ei olnud naiselik, vaid haiglane. Aga nagu paljud anorektikud räägivad, sain ka mina sellega kaasnevat tähelepanu ja hoolt. Muidugi põhjustasin ka paljudele hingepiinu, aga.. mul oli siiski tunne, et varem tegin ma kõike teiste jaoks, mida ma tegingi ja ma ei hoolinud enda vajadustest, olin valmis andma kõik teistele..


Aga ma lihtsalt vihkan täiskõhutunnet, ma sooviksin, et saaksin väljalülitada kõik šhokolaadiisud ja magusaiisud, puuviljadega ja muude juurikatega ning piimaga, liigutades ennast ja andes endast füüsiliselt kõik, et olla heas vormis see oli mu soov ja on mu soov.


Aga kohati ma ei suuda seda, eriti praegu.. kui on juba külm..ma tean, et ma pean liigutama ja see ajab mind hulluks..kohati õgin ka suhteliselt palju..mõni päev mõtlen, et üritan süüa nii vähe ja nii väikese kalorsusega toitu kui vähegi võimalik, aga ei tule välja, sest organismil ei ole liialt rasvavarusid, näljatunne tapab enne ja magada ka kohati ei saa. Insomia( unehäire). ärkan täiega vara..


Võimalik, et asi peitub minu madalas enesehinnagus ja selles, et keegi ei tunnustanud ega pannud mind tähele siis, kui ma ei olnud anoreksik?


Seetõttu peangi oluliseks seda, et suudaksin siiski enda anoreksiku päevaplaani pidada, sest mis siis, et ma olin üksik ja vägagi, ei saa ma aru tavapärase inimese elust, kes ei liiguta ja sööb pidevalt, suhteliselt oksele ajav.


Aitäh, et viitsisite lugeda!

kle strongbee, mina psühholoogi juurde, sa ei ole normaalne!


olen ise põdenud ja tean, mida räägin. ennem ei saanud aru kui rannas tehti pilt, kust võis minu ribisid lugeda ja luukerekeha vaadata.

Mulle on tähtsam minu tervis ja heaolu et hakata sellega riskima. Ilus on vaadata Fashion Tv pealt neid pikkade jalgade ja ülipeenikesi neiudusi,aga enamusel on vb geenidega selline keha. Ei,mina pole seda põdenud

mis selles haiget on?

Miks just fashion TV aind ilusad on+ Ma vaatan kanal 11 kuidas alasti hea väljanäha ja vaatan kuidas paksud on ka ikka ilusad. Kõik oleneb ikka ensehinnangust ja riietusest.

Osad on lihtsalt peast paksud

paksud küll ilusad ei ole, õudsad on:S

Minuarust on sellised pealiskaudsed inimesed õudsad, kes on mingites stampides kinni.
Sobiva riietusega on iga inimene ilus.
Fashion TV kondikubud on hoopis õudsad, jubedad isiku päratud näod, ainult kest, sisu pole, paljudel ei ole üldse naiselikke kehavorme, paljad pulgad, kujutan ette, et meestel võib olla tunne, et nad on hoopis teise mehega voodis.

Fashion Tv-s on kõik mindid anoreksikud? Selliseid normaalseid pesumodelle ei näidataga? Mul ViaSat, ei näe seda kanalit...:/

Täpselt osad ongi PEAST ainult paksud. Ja see needus ajabki mind närvi:S Sest ma olengi peast paks ja ma ei ole teistega ühesugune ja sarnane ja ilus, sest mu nägu on ümar nagu pall ja pannkook ja ma lihtsalt ei suuda sellega leppida. :S

Pesumodellidele on osadele silikoonid pandud, väga vähesed omavad seal loomulikke kurve.

Eiole kõiki neid kommentaare läbi lugend, aga algusest jäi juba mulje, et anorektikuid on päris palju (õigekiri siis jah ANOREKSIA ja ANOREKTIK). Kuid on siiski oluline teada, et enda näljutaja pole tingimata anorektik, anorektik on enda teadlik ja teadmatu näljutamine, ehk see, kui sa näljutad end teadlikult, samas teadmatult, sest sulle endale paistad sa koguaeg paksuna ja sa arvad et see näljutamine on vajalik. Kuid teadaanne kõikidele, kes on anorektikud või kes teavad sellise diagnoosiga inimesi- sellest on võimalik vabaneda, kuid üksi seda ei saavuta , anorektikud vajavad abi. Mõni on isegi selline, kes ei saa aru et tal on anoreksia, see on enda see, et sa mõtled et kõik on hästi ja probleeme pole, kuid probleeme ei saa lahendada kui sa selle olemasolu ei märka. Edu kõikidele!

Ma mõtlesin ennem nende paksude all ikka neid ülekaalulisi, mitte normaalkaalus olevaid.

Ega ülekaalulised ka on inimesed ja nemad suudavad end ka riietega ilusaks teha, no 100kg ei saa tegelikult riietega mängida, sest et on ikka üleni üks pall.

Jah, aga ilma riieteta on oi, oi missugused!

täpselt sama. ta sööb nagu hobune aga ikka ribid paistavad ja jalad on nagu pulgad. suht jube:confused:

Me kõik erinevad igasmõttes, aga anoreksia on suur probleem ja kurb on kuulda sellistest kes söövad apelsini mahlas leotatud vatitupse!

Anoreksia


Mina põen seda haigust juba 5 aastat ja abi pole julgenud siiamaani otsida.See on lihtsalt nii nii jube.Vahepeal lihtsalt näljutan 3 päeva.Siis tekib hull isu ja ahmin endale toitu sisse ning ooksendan välja.....see on kestnud nii juba 5 aastat.Kuna alguses kui jäin haigeks langes mu kaal 58 kg 52kg le.Pikkus on mul 160 cm.Oi jah see läheks liiga pikale mis minuga toimund on nende aastate jooksul.Ma lihtsalt elan enda sisse ja vahest lihtsalt mõtlen et ei suuda enam ja tahaks üldse elu ära lõpetada.Mul on päris palju ka tuttavaid kes selle haiguse käes vaevlevad, aga ega nemadki on juba haiglas ravil käinud,aga see on nii vaimselt sus kinni et seda ei ravi isegi arstid,,...sellest on väga väga raske välja tulla....


Hetkel kaalun 46kg ja pikkus ikka 160 cm.Ja ma tunnen veel ikka ennast paksuna,,,,iga päev vaatan ennast mitu korda peeglist ....ja kaalule ei julge eriti astuda.M a loodan,et minuga juhtub ime ja ma saan ka kunagi normaalselt elu hakata elama....


Elage täisväärtusliku elu ja ärge laske seda haigust endasse ,,,,püüdke seda iga hinna eest vältida,,,,,sest kui te selle sees olete on sellest väga väga raske välja tulla...

appi:confused:, usu mind, tean mida tunned. olen näljutanud niiet silm punnis peas, ainult selle nimel, et jälle mõned kilod maha saada:(. aga ma ei saa aru, kuidas psühholoogid ei ole suutnud sind aidata? see haigus tuleneb madalast enesehinnangust ja ise tuleb meeletult tahta endaga tööd teha. sa pead leidma enda jaoks midagi, mis tõstab sinu enesehinnangut. ma mäletan, kuidas mina sellest välja tulin, see tundub, kuidagi ülilihtne lugu, kuid ehmatus oli suur. telekast näitas saadet anorektikutest, kellel kere oli nagu riidepuu ja juuksed nagu udusuled. ehmatasin nii ära, üteme nii, et sain lausa šokki. sel hetkel sain aru, et ma ei taha mitte kunagi selline õudus välja näha.


alguses oli muidugi raske, kohe tohutult, ei julgenud aastaid normaalselt sööma hakata. kuid ma teadsin ka seda, et ma ei taha näljutamise tõttu ära surra. nii siis üritasingi ennast mitte süüdistada, kui sõin poole leiva asemel terve. ütleme nii, et mina olin nii tugev, et suutsin sellest parktiliselt üksi välja tulla. niiet tahtmist peab olema ja meeletu tahe ennast muuta. edu sulle:)