EEVA naistekas

Psühholoogilist abi pakuvad ja vb suunavad silmaarstile ka, sest su kaal on ideaalis.

ta solvab teisi ainult selleprst, et tal endal enesehinnang madal, muud ei midagi

Vb asi on ka vanemates,vennas ja venna-naises kes ütlevad et ma olen paksuks läind jne .. vb nad mõtlevad seda naljana aga see nn. nende nali on kestnud juba 3 kuud,sellepärast mõtlesingi et hea küll näljutan ennast. ennem olin paremas vormis .. samas liigun palju kuna olen ettekandja ja öösel ka klubis .. seal ju aint liigun .kui nüüd ennast olen näljutanud on tulemus käes .. samas 3 kg alla võtnud aga magu ple see mis ennem ... olen proovinud tänagi süüa aga ei miskit ikka ajab südame pahaks!!!

Kas see inimene sinu avataril oled sina?
Hmm, kui jah, siis ei mõista kohe, kust sa siis vormist väljas oled...
Soovitan teha nii nagu ise tunned, kui sa ise ennast paksuna ei tunne, siis milleks nälgida...

Pikkuse ja kaalu suhe on Sul ju väga normaalne. Kui vormist väljas oled, mine trenni. Olen ise ka teenindajana töötanud ja tean, et see pole päris trenni eest.

jah see olen mina ... nüüd kui tahan uuetsi toitumise korda saada siis see on raske .. lollus,et neid kuulasin jne .. tegelikult see mõjub väga halvasti kui sulle räägitakse iga päev seda et vaata milline sa oled jne jne :S lõpuks hakkasingi endale söendama et äkki ma olengi paks:S aga nüüd olen sellest üle saand,küsisin sõpradelt ja sõbrannadelt et kas ma olen tõesti nii paks siis w?! ja mind vaadati väga lolli pilguga selle küsimuse peale.. ja nüüd aega võtab aga ehk saab ka asja.. oma toitumist korda saada:)

Sooviksin väga trenni minna aga .hetkel see ple võimalik sest käin kahes kohas tööl ja järgmisest nädalast on tulekul ka autokool,mis võtab mu vabadpäevad ära.. aga kui esimene võimalus tuleb siis kindlasti tahan minna!!!!

Soovitaksin vb kodus veidi end liigutada. Aga osadele see lihtsalt ei sobi. Näiteks mina olen täielikult läbikukkunud üksiküritaja. Ma lihtsalt ei suuda üksinda trenni teha. Pealegi, kui Sul nii tihe päevakava, sis vb ei jõuagi.

Hetkel meenus, et mu kunagine klassiõde põeb anoreksiat. Keska alguses oli ta elurõõmus, pisikeste kumerustega noor neiu. Aga ta hakkas end näljutama. Ta võttis 3 kuuga nii meeletult alla, et ta oli päriselt luu ja nahk. Sellest on nüüd 5 aastat möödas ja minu teada, vaevab see ikka teda. Tal on küll paremaks läinud, aga vaeva näeb ikkagi. Endiseid anorektikuid ei ole olemas. Samamoodi on ju alkohoolikute v narkomaanidega. Sul võib paremaks minna, aga endiseks ei saa Sa ikka midagi.

Käin koeraga jalutamas jne kui kodus olen .. hetkel on aga lood sellised et kui mul köha on siis kesab see kuskil 4 kuud hetkel on 1 kuu kestud ja arstid jagu ei saa määravad aint antibjootikume naq praegugi .. lesin voodis sest palavik ja seljanärvi põletik ... liigutaks ja oleks värskes õhus kui võimalik,aga ei naq voodisse aheldatud.hiljuti selgus ka et veri ei ole mul mitte kõige parem lähen varsti põhjalikumale uuringule eks näis siis mis saab !!!

Edu ja loodan, et saad terveks.

Tänan:)

Need kes sul muudkui kommenteerivad, et paksuks läind, ütle tigedalt et vähemalt ma ple nii paks kui teie, küll need koerad lõpetavad siis haukumise ka. Mul ka sellised olid kunagi, tänu nendele hakkasin põdema ja võtsin järjest juurde ja juurde, kuni ükskord panin neil suud kinni, ütlesin järsult karmi sõna ja tänaseni ei kobiseta, nüüd võtsin kaalu tagasi alla, ja hoopis nüüd seletavad nii peenike nii peenike, kuigi pole nii peenike kui alguses, ikkagi 10kg raskem. kui kaalusin 47 siis kommenteeriti oi p..se suureks läind, kui 57 siis kobisesid eriti veel ja 67 sain siis panin nad paika, nüüd olen 57 jälle, ja ei kobise keegi.
Nt võid öelda, et ma võin paks olla aga sina oled loll, võtan kaalust alla ja asi paraneb aga sind ei paranda miski, see aitab ka neil vait jääda. Või konkreetselt ütle, tead mul su kadedusest kõrini, pane juba pudrumulk kinni. Sellised väikesed vastikud laused aitavad inimestel paremini mõelda, et kas on vaja möla suust välja ajada või ei.

Pildipealt igastahes vaatan, et väga kena oled.

Ma ei ole anoreksik(vähemalt veel mitte), aga ma ei tea mis mul viga on, ma lihtsalt pean iga päev pro-ana kommentaare lugema...ja kui nad seal räägivad kui vähe nad kaaluvad, siis ma tunnen ennast täieliku paksuna...ja kui ma olen mõni päev palju söönud, siis järgmisel päeval proovin süüa võimalikult vähe ning jooksen u 60min.

olen põdenud .

Jah, Anoreksia ja Anorektik. Ise pole põdenud, aga sõbranna oli kunagi haiglas selle pärast . Ta nägi tõesti rõve välja, tõesti nagu mingi kondibukett.

mis koht see selline on??

<A class=l onmousedown="return clk(this.href,'','','res','2','')" href="community.livejournal.com/proanorexia"><FONT color=#551a8b size=3>World's Largest Pro Anorexia Site - 24 hr Posting</FONT></A>


<A href="community.livejournal.com/proanorexia&qu...roanorexia</A>

Olen põdenud, aga mitte äärmuslikku anoreksiat, et söön päevas ainult ühe kurgiviilu, vaid kuna ma tegin trenni ja päris hästi, iga päev, mitu korda päevas, siis ei saanud ma ühe kurgiviiluga ainult trenni teha. See kõik oli suvel, suvel on hea palav, süüa läheb vähem.


Kõik sai alguse armastuses pettumises. Ma pettusin nii tugevalt, et arvasin, et söömine ei tohi olla inimese põhitegevus ja toitev tegevus, hakkasin valima toiduaineid mis sisaldaksid võimalikult vähe rasva ja olin jumala vihane enda peale, et üldse kunagi sain midagi rasvast süüa, kuidas ma võisin, keerles mu peas. Tegin trenni, unustasin söömise, alguses olid hingehaavad ka nii valusad, et ei suutnud lihtsalt süüa, hiljem hakaksin teised rohkem ütlema, et sa oled nii peenike jnejne. Mina ikka nägin endast väärastunud kujutluspilti. Ma ei tea kui palju ma alla võtsin, sest kaalu mul ei olnud kodus, aga natukene ikka võtsin, sest luud olid näha ja menstruatsioon ei käi siiamaani, olen hetkel hormoonravil. Igasugust muudest tervisehäiretest ma ei räägigi: külmatunne( kusjuures suhteliselt pidev), peale sööki kestvad röhatused( keha ei ole harjunud toitu omastama, midagi maoga), kilpnäärmehormooni on natukene alla normi, pidev urineerimine( joodud vee hulk on suur, umbkaudu 1 l vett päevas kindlasti + veel teised toidukõrvale joodavad joogid), veresuhkru kõikumine jne.


Teised ütlesid ka, et minust on rõõm kadunud, olen jõuetu ja ei naera enam nii palju kui varem, olen masendunud ja aeglane. Aga minu eesmärk oli siiski jääda peenikeseks ja mitte võtta juurde.


Kohati olid ka söömissööstud, mis tähendab, et sõin ebaharilikult palju. Arvan, et põen siiamaani veel anoreksiat, selles mõttes, et olen sõltuvuses liikumises, ükskõik milline ilm on, ma pean ikkagi välja minema ja enda kaloreid kulutama, ma ei vaata enam niivõrd mida ma söön ja see ajab mind hulluks, sest talv on tulemas ja ma saan aru, et eestlasel on pekki naha vahele vaja, aga see on ebanormaalne, miks ma ei oleks saanud talve ka läbi elada paari kausi salatiga? Seetõttu mõtlen, et oleksin võinud elada hoopis kuskil soojemas kliimas. Oleks tunduvalt vabam tunne olnud ja oleksin saanud enda anoreksikuteed jätkata.. sest ma olen eluaeg tahtnud olla peenike..ma vihkan pakse inimesi, ma ei salli neid absoluutselt, ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad ennast süüa paksuks kui mõned maailmas nälgivad ja neil pole mitte midagi süüa... aga samas 500kg tahavad, et neile raha annetataks, et nad saaksid kaalust alla võtta ja opile minna. Haiglane. Mina igatahes kavatsen säästa toitu, mis siis, et see ei jõua abivajajateni, aga mina olen kõike teinud, et mitte kaasa minna lääneliku kõikeomava ühiskonnaga. Pealegi

Olen põdenud, aga mitte äärmuslikku anoreksiat, et söön päevas ainult ühe kurgiviilu, vaid kuna ma tegin trenni ja päris hästi, iga päev, mitu korda päevas, siis ei saanud ma ühe kurgiviiluga ainult trenni teha. See kõik oli suvel, suvel on hea palav, süüa läheb vähem.


Kõik sai alguse armastuses pettumises. Ma pettusin nii tugevalt, et arvasin, et söömine ei tohi olla inimese põhitegevus ja toitev tegevus, hakkasin valima toiduaineid mis sisaldaksid võimalikult vähe rasva ja olin jumala vihane enda peale, et üldse kunagi sain midagi rasvast süüa, kuidas ma võisin, keerles mu peas. Tegin trenni, unustasin söömise, alguses olid hingehaavad ka nii valusad, et ei suutnud lihtsalt süüa, hiljem hakaksin teised rohkem ütlema, et sa oled nii peenike jnejne. Mina ikka nägin endast väärastunud kujutluspilti. Ma ei tea kui palju ma alla võtsin, sest kaalu mul ei olnud kodus, aga natukene ikka võtsin, sest luud olid näha ja menstruatsioon ei käi siiamaani, olen hetkel hormoonravil. Igasugust muudest tervisehäiretest ma ei räägigi: külmatunne( kusjuures suhteliselt pidev), peale sööki kestvad röhatused( keha ei ole harjunud toitu omastama, midagi maoga), kilpnäärmehormooni on natukene alla normi, pidev urineerimine( joodud vee hulk on suur, umbkaudu 1 l vett päevas kindlasti + veel teised toidukõrvale joodavad joogid), veresuhkru kõikumine jne.


Teised ütlesid ka, et minust on rõõm kadunud, olen jõuetu ja ei naera enam nii palju kui varem, olen masendunud ja aeglane. Aga minu eesmärk oli siiski jääda peenikeseks ja mitte võtta juurde.


Kohati olid ka söömissööstud, mis tähendab, et sõin ebaharilikult palju. Arvan, et põen siiamaani veel anoreksiat, selles mõttes, et olen sõltuvuses liikumises, ükskõik milline ilm on, ma pean ikkagi välja minema ja enda kaloreid kulutama, ma ei vaata enam niivõrd mida ma söön ja see ajab mind hulluks, sest talv on tulemas ja ma saan aru, et eestlasel on pekki naha vahele vaja, aga see on ebanormaalne, miks ma ei oleks saanud talve ka läbi elada paari kausi salatiga? Seetõttu mõtlen, et oleksin võinud elada hoopis kuskil soojemas kliimas. Oleks tunduvalt vabam tunne olnud ja oleksin saanud enda anoreksikuteed jätkata.. sest ma olen eluaeg tahtnud olla peenike..ma vihkan pakse inimesi, ma ei salli neid absoluutselt, ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad ennast süüa paksuks kui mõned maailmas nälgivad ja neil pole mitte midagi süüa... aga samas 500kg tahavad, et neile raha annetataks, et nad saaksid kaalust alla võtta ja opile minna. Haiglane. Mina igatahes kavatsen säästa toitu, mis siis, et see ei jõua abivajajateni, aga mina olen kõike teinud, et mitte kaasa minna lääneliku kõikeomava ühiskonnaga. Pealegi on