EEVA naistekas

minul on üks selline klassikaaslane kes on anoreksik - kannab väga suuri rõivaid ja sööb pm. porgandit jms. muidu käib ta solaariumis aga kohati on ikka näha et nahk kollakas ja lillakas tugevalt silmaaluste ümbert. kannab paksesukki et jalgadest paksem välja näha. Minul endal anoreksiat pole aga kehakaaluga pole eriti rahul

anoreksik, ei proovi ju paksem välja näha, vastupidi just. Vb on ta lihtsalt kiireainevahetusega, need proovivad ennast küll paksemaks teha.

ise pole põdenud..
aga mul on üks sõbranna kes pole anorektik, aga näeb välja küll.. Ta on nii kõhna..ainult luu ja nahk, tal mingi reuma ja igast probleeemid näppe peab liigutama kogu aeg muiduv õivad jääda kõveraks :S igatahes ta söön apsull kõike ja kõike mida tahab, tal on kogu aeg kõht tyhi ja tahab sööma minna.. Mõned narrivad teda anorektikuks, kuigi ma tean et ta pole!! tal kiire ainevahetus ja ema ka kõhnake.. aga jube vaatepilt ikkagi ;(

Mul on ka sõbranna,kes näeb välja nagu anorektik,kuigi koguaeg ainult sööks

Proovib, kui teab, et teiseed tema ekstreemset kõhnust ei aktsepteeri, näiteks varjata vanemate ja sõprade eest, et ravile ei saadetaks.

Ma ei saa öelda, et olen põdenud anoreksiat, sest mul ei ole kunagi diagnoosi pandud ühegi toitumishäire põdemise kohta, aga olen kõikunud äärmuste vahel.


Alguse sai kõik siis, kui olin 11.aastane, üks klassiõde ütles mulle peale jõule, et olen ikka märgatavalt juurde võtnud, kodused rääkisid koguaeg, kuidas ma võivat kõike süüa ja ei võta juurde, et pidavat täiskasvanunagi nii olema ma. See kõik pani sellise pinge peale, mäletan, et mõtlesin, et aga mis siis saab, kui ma suurest pärast ei ole selline, kes sööb, mida tahab ja on peenike.


Kõige ekstreemsem oli asi vast nii 16.aastasena, kui ma kaalusin miski 47kg (163cm pikkuse juures), pole küll nii ekstreemne vb, aga ma nägin jube välja ja enesetunne oli ka kohutav. Kehv mälu, juukseid tuli palju ära, kahvatu ja pidvad uimasushood. Lisaks sellele muidugi koguaeg olin näljane, aga mulle meeldis see tunne, olin sellest nagu sõltuv.


Tegelikult kui mõtlen järgi, siis selliseid ekstreemseid perioode on miu olnud alates 11.eluaastast, vahepeal lihtsalt on asi läinud normaalseks/teise äärmusesse.


Ütleks nii, et kogu sellest kaaluasjast on mul väärastunud suhtumine toitu, kui väiksena ma pärast nälja perioodi sõin normaalselt vahepeal, siis umbes 16.eluaastast (peale seda kõige ekstreemsemat perioodi) peale vaheldub normaalne periood õgimishoogudega. Kui peal on õgimishoog, siis ei ole toit mitte eluks vajalik asi, vaid lihtsalt mingi asi, mida ma võin lõputult sisse toppida endale. see ei ole üldse ilus.


Viimased 4aastat kõigub mu kaal 59-65, need on tüüpilised numbrid. Kõige paremini tundsin end 52kg juures. Professionaaliga ma ei ole rääkinud oma suhtumisest toitu, üritan ikka veel alla võtta. Üks päev mõtlesin just, et jube küll, viimased 10aastaton kaal mu kinnisidee olnud.


Kui kümnendas käisin, siis mäletan, et jah olid küll kondid paista, kole oli, ribisi sai lugeda ja püksirihm hõõrus puusakonti, isegi sedasi, et pidin salvi peale panema, et paraneks.


Kui kaua läks, et tulemused näa oleks, hmm, ma ei tea kui kaua on aju ja keha vaja defitsiidis hoida, et oma vaimne ja füüsiline tervis tasakaalust välja saada ja oma elu ära rikkuda. Võin öelda, et "tänu" oma suhtumisele kehakaalu ja toitu on mu elu siiani suht õnnetu ja üksik olnud, alles praegu sai selgeks, et see ongi peamine põhjus, miks 1aasta mu elust möödus mustemast mustemas masenduses, ja miks siiani ei oska ma õigesti toituda ja tunnen end saamatuna.


Pöördudes tagasi küsimuse juurde, mis ma ise endast arvasin. Ma leidsin mingi hetkeni, et olen hirmus tubli ja sihikindel, kui ma 47kg kätte sain (alustasin 59kg-lt), kuna suutsin kontrollida, mida ma söön. Olen palju lugenud, et anoreksia puhul mängib märksõna kontroll suurt rolli. Tegelikult oli see kõik aga tobe, avatavasti oleksin ma jätkanud, kui mu pisike õetütar ei oleks mul silmi avanud, et ma olen liiga peenike, sest toona tundus 47kg mulle liiga palju, kuigi mul oli nö eesmärk alla 45kg mitte langeda.

Ma olen sellest lugenud, et nälg põhjustab sõltuvust (teadlased said mingiaeg tagasi teada), aga ma lõpuni küll ei uskunud seda. Nüüd aga näen, et see on tõsi:dry:

ma olin sis umbes 15 aastane ja käisin kaheksandas klassis. olin sis umbes 160 cm pikk ja kaalusin 53 kg. Kuna olin paras pubekas sis leidsin, et olen liiga paks. hakkasin sis endale nii öelda dieedi kava välja. noo see sis koosnens ainult dieedi jogrtist, porgandist ja rohelisest teest.. ja lisaks kõigle hakkasin ma palju füüsilist tööd tegema..


selline tsirkus kestis umbes pool aastat.. söögist sai minu kinnismõte.. mulle meeldis olla "näljane". kõik oli minu arust tore ja armas kuni ma olin sattunud kriitilisse seisu.. nimelt sellise range dieedi jäljgimisel langesin 53 kg 35 kg. jube... ma olin puhas luukere... muidugi lõpetasin sis selle anoreksiaga nii, et vaakusin elu ja surna vahel. satusin tartu psühhi ja veetsin seal kuu aega...


tagajärjed sellel haigusel olid, aga minu jaoks suured. Nimelt ma kaotasin oma sõpruskkonna, tervise.. ühesõnaga peale haigust alustasin nullist.. nüüd kui on sellest möödunud kolm aastat, tulevad siianim pisarad silma, kui mõtlen sellele mida ma pidin tänu sellele haigusele läbi elama... kahjuks on see haigus igavene ja nüüdki käivad hood peale ja hakkan end näljutama ja paksuks pidama... anoreksia ei kao kahjuks mu elust mitte kunagi.. kuigi ma tahaks..

õige on anoreksia ja anorektik

õige on anoreksia ja anorektik

õige on anoreksia ja anorektik

Ei tea, ma ei usu, et ma olen haige. Kuid küllaltki imelik jah. Ma tean, et ma käitun juba äärmiselt kummaliselt. Mu mõtted keerlevad pidevalt ühel või teisel viisil toidu ümber. Mul on vajadus kõik mis ma söönud olen kohe ülesse kirjutada, ma lihtsalt vajan ülevaadet mida ma söön. Ma olen elu aeg olnud alakaaluline, mitte kunagi pole ma dieeti pidanud, lihtsalt eelmine aasta oli koolis küllaltki raske ja ma hakkasin sinna poole liikuma (paastud, näljutamine, mõningane viha enda vastu). Nüüd pole mulle enam mingi probleem aegajalt maiustusi, mis tunduvad liigsed, välja oksendada. Paar päeva tagasi tabasin end SALATIT oksendamas. Asi ei ole enam normaalne. Ma võtan äärmiselt väikseid portse joon enne sööki tohutustes kogustes vett, asendan kõik näksimised rohelise teega. Asjad mida ma tavaliselt lademetes söön tekitavad mus ükskõiksust. Mul on VAJA ennast iga päev mitu korda kaaluda.Ma viiks nagu mingit viisaastaku plaani täide. Samas see kõik paneb mind tundma üsna tugevana ja sihikindlana...


See kirjutis viitab ju pm kõikidele toitumishäirete sümptomitele ju... või on see lihtsalt minu väga fucked up "dieet"?


Füüsilised tagajärjed: KMI 16, kuiv nahk, karvased käed, päevad on juba paar korda ära jäänud. (Miks ma ei suuda näha, kui haiglane see kõik on???)


Ja mul on ikkagi hirm mitte mahtuda enam oma XS riietesse.

Mul sai asi alguse umbes poolteist kuud tagasi, kui mu ema mulle ütles, et söön liiga palju ja näen välja üsna priske.


Pikkust 168 ja kaal siis 63. Ma olin ise ka mõelnud, et olen ehk veidi ülekaaluline, trenni ma ei teinud ja ei jälginud ka seda, mida suhu panin.Varem mul kaaluga probleeme polnud, aga ma olin just trennist ära tulnud ja kaal hakkas tõusma.


Esialgu sõin hästi korralikult ja tervislikult, aga siis mingil hetkel tundsin, et ma ei taha täiskõhu tunnet ja hakkasin toitu välja oksendama. Paraku olid toiduainete erinevad maitsed maost tagasi suhu tulles täiesti kohutavad :/ Niisiis leidsin, et parem on üldse mitte süüa.


Nüüd on ni, et hommikul joon vaid kohvi, terve päeva midagi ei söö, enamasti joon rohelist teed(kui sedagi) ja õhtul just kümne ajal on selline tunne, et ma lihtsalt pean sööma. Ma ei saa aru miks. Päeval pole absuutselt isu millegi järgi. Aga õhtul hakkab peas lööma mõte, et kui sööks nüüd veidike müslit või salatit..... Ma üritan küll isu tee või mõne pastilliga eemal hoida, aga see ei aita. Ma lähen nagu hulluks, kui ma seda kindlat toitu ei luba endale..


Teen ka trenni. Päeva jooksl kokku vähemalt 300 kõhulihasteharjutust ja siis olenevalt ilmast kas hommikul või õhtul käin jooksmas/jalutamas.


Ma ei tea, kas kaal on langenud, sest kaalu mul ei ole hetkel. Küll on aga ümermõõdud vähenenud.


Kardan, sest kool algab, tahaksin saada hakkama nii õppimise kui ka välimusega.


Minu puhul andis tõuke ka see, kui sõbrad norisid mu kõhukest.


Niiet pidage meeles, et isegi naljaga mõelud märkused võivad teie sõbra või tuttava mõtlemise ja tegemised äärmusteni viia.

hmmm võibolla isegi mõnes mõttes olen viimasel ajal anorektik olnud:D. muidu olen hästi suure isuga, aga kui kodus kunagi süüa polnud, siis ei saagi süüa ning niimoodi see söömine väheneb, lõpuks sõin mõne küpsise päevas. nüüd õnneks on normaalselt süüa.

Margot17 lugu on vägagi tuttav. Ka mulle ütles ema, et ma söön liiga palju ja hakkan juba priskemaks minema. Kuigi sel hetkel ma võtsin asja naljaga (tema nähes), siis tegelikult haavas see mind väga ja ma tundsin, et ma ei saa enam lihtsalt süüa, sest ka kõik teised näevad mind nii nagu tema- priske õgardina. Kõigest üks lause võib muuta su elu võimatuks ja sa tunned end väärtusetuna.


Ja kui ma enam siis ei söönud hakkas ema küsima, et miks ma ei söö jne, eks ma siis nn naljatades ütlesin, et no ma olen ju paks, ise ju ütlesid...


Mina ei ole küll toitu kunagi välja oksendanud, kuid vihaga suudan ma mitu päeva söömata olla.


Mul põhiliselt sama asi, mis margot17-l, et hommikul kohv ja ei mingit sööki enne õhtut, sest isu lihtsalt pole ka. Aga õhtuti ma siiski ei liialda, vaid söön normaalselt.


Ja täpselt nii ongi, et kasvõi pisimgi märkus kehakaalu kohta võib viia äärmuseni ja muuta inimese kontrolli friigiks... seepärast ei tee ma kellelegi mitte kunagi solvavaid märkusi kehakaalu kohta...

Sa ei saa naljatajaid süüdistada.
Viga on inimeses endas, et ta nalja endale nii südamesse võtab. Selline inimene on vaimselt nõrk, ta kahtleb endas ja oma enesekindluses.
Tean paljusid, kes on priskemad, aga teevad ise ka enda kehakaalu ja väljanägemise üle nalja ning ei võta seda südamesse, on rõõmsad ja roosad edasi

Okei, OT, aga mul on üks priske sugulane, ta on ikka tõsiselt suur. Keegi ei ütle talle otse näkku, väljaarvatud isa, kes ütleb talle lehm ja paks jne.. ja ta ise ütleb ka koguaeg isale nii. Et vaata oma rasedakõhtu jne. seda ta ütles isegi oma kilust vennale. Kuigi ise on ta selline jämmedus, et...no ma ei saa aru kuidas ta teisi nii solvab, kas ta arvab et me ei näe teda? Ta koguaeg noh paneb padja kõhu ette jne.. tahaks öelda talle midagi, aga ta pole kunmagi midagi südamesse võtnud, neid solvanguid, ja tal küll pole nii, et ei söö. vastupidi.

Aga miks te siis talle seda näkku peaksite ütlema? Ta ju näeb igapäev ennast peeglist. Sõnadega võib poole rohkem haiget teha kui rusikatega. Kui ta teisi solvab, siis on see tema enda probleem, ning teie ei pea tema tasemele laskuma.

Ma ei teagi kuidas ennast aidata... aga olen kuskil 164cm ja 54kg . ja oma vormist väljas :S olen ennast siin näljutand kolm päeva ilma söögita jne. nüüd kui hakkasin kuskil paar päeva tagasi sööma siis söök tuli sama kiirelt üles naq alla läks:( .. imestan sedagi et ise on kadunud .. ennem oli ikka korralik.kas minna arsti juurde .. aga samas mis abi nad pakuvad?!

issnad kallikesed, ärge minge üldse sellele teele. ise põdesin ikka väga raskelt anoreksiat (ja anorektik on õige muideks, ongi erinevad) ja 2 kuud elust pole iial nii pikad tundunud :/ minestasin ikka mitu korda päevas ja ei jõudnud ennast väljagi vedada, kui üldse sõin siis õuna ja lehtsalatit ja seda ka nii minimaalselt, et päevane kalorisisaldus, mida mu kõht sai oli mõni päev 20 kcal, mõni päev 30 ja pidupäevadel sõin 200 täis - siis olin juba lehm anoreksia on siiski vaimuhaigus ning pole dieedipidamisega kuigivõrd seotud..
tahate korralikku dieeti, sööge kanasalatit (caesari näiteks, võib kanaliha asemel ka kalkun või kala olla) 3 korda päevas nädal aega, järgmine nädal hakake järjest asendama nii, et ainult 1 kord päevas salat ja kolmas nädal võib süüa juba täiesti tavalist toitu, mitte õgida muidugi, aga organism sellise kiiruse peal, et põletab rasva kuni 3 korda rohkem kui enne ja kaal kukub lihtsalt söömisega! kui üldse ei söö läheb keha sellisele režiimile, et isegi vett hakkab säilitama, lõpuks näete välja nagu õhupallid