EEVA naistekas

ma kardan et mul on/oli ka. kaotasin poole aastaga 22 kg.

Niisiis, lugesin mõned lood siin läbi ka. Päris jube on selline haigus. Kuna põen ise väga tihti depressiooni, siis tean mis tunne see on. Ise olen 172cm pikk ja kaalun 47 kg. Ma ei ütleks, et see nüüd nii vähe oleks. Kõige rohkem häirib mind see, et väga paljud mu sõbrannas ütlevad, et issand kui peenike sa oled, või et, tahaks ka nii peenikesi jalgu kui sul on. Nad räägivad sellest kogusaeg, nagu minus ei oleksi midagi muud kui peenikesed jalad. Ei ütleks, et ma nii peenike olen, sest olen näinud kõvast peenemaid inimesi. Kõige rohkem süüdi mu alakaalus on arvatavasti haigus. Mul on tihedad kõhuvalud. Kõht on mu kõige õrnem kehaosa. Kui mingi kõhuviirus liikvel on siis ma saan alati selle. Ja veel on tuhandeid asju mida ma süüa ei või, sest mu kõht on väga kergesti ärrituv. Vanasti mul oli ka kaal kinnisidee. Vihkasin end sellepärast. Kaalusin ennast 2 korda päevas, käisin jooksmas, sõin väga vähe. Siis aga, (see võib naljakas tunduda) kaal läks katki ja viskasin selle oma toast välja. Sellest ajast peale kadus see kinnisidee kaalunumbrist ära (tahtsin kaaluda 45kg). Samas siiamaani mulle meeldib tühja kõhu tunne. See on nagu haigus, aga kui alguses tahaks väga süüa, aga siis hetkel ei ole võimalik, siis see söögiisu muutub mõnusaks näljatundeks, sees tekib selline mõnus tühi tunne. Ma ei teagi miks see mulle meeldib. Samas olen ka suur toiduarmastaja ja nautija.



Panen veel südamele selle teisele inimesela ütlemise asja, kui sa ütled teisele, eriti kui see inimene on sulle lähedane, et ta on paks vms siis see läheb hinge. Ükskõik kui tõsiselt sa seda ka mõtled, ta ei pruugi seda välja näidata. Mulle on öeldud et ma olen juurde võtnud, samas olen ka oma sõbrannale maininud, et ta võiks natuke alla võtta. Mu sõbranna võttis seda väga südamesse ja hakkas ennast näljutama. Õnneks sai ta ema asjast aru ja veenis, et ta ikka sööks ja ei muutuks luukereks, pärast kui oma lollusest aru sain siis hakkasin teda ise ka veenma, et sa oled väga peenike juba, ja tegelikult ei ole sul midagi viga, näed väga hea välja jms. Õnneks nüüd ta toitub jälle normaalselt. <span class="Apple-style-span" style="background-color: rgb(255, 255, 255); "></span>

Bryt, minu arust on 47kg sinu pikkuse kohta küll vähe.

Anoreksia kestab väga kaua. Mul algas ta juba 1,5 aastat tagasi. See haigus kulgeb tõusu ja mõõnadega. Iga päev võiteld et sellest lahti saada. Hakkasin sööma päevas korra ja selle ka väljutades,tegin palju trenni,kaal langes nagu kolinal,siis kui juba valus oli magada,püüdsin sellega ise võidelda,mingi aeg läks kõik hästi siis hakkasin uuesti pihta,kui nälgisin 20 päeva jäin nõrgaks ja kaalu langus toimus nädalas kuni viis kilo..Ja nii ta kulgeb...Sööd siis ei söö.Tahad sellest lahti saada ja siis ei taha. Olen nagu mustas augus...kui söön võtan lahtisteid ,kui neid pole siis oksendan või üldse ei söö.Nüüd aga sain aru et ma peangi selle haigusega elama ja otsustasin et söön ainult puu ja juurvilju...Söön palju aga ei söö rasva sisaldavaid toiduaineid. Jõudu on palju ja kaal langeb...Mõtlesin et saab süüa ka et ennast halvasti tunneks ja kaal tõuseks...Kaalu langust ja tõusu on palju olnud aga ma ei soovitaks mitte ühelegi noorele tüdrukule hakata pidama dieeti,sest see võtab kogu su aja.Sa ei suuda millegile muule keskenduda ja kui selle haiguse sees oled siis sellest välja tulla on väga väga raske ja vahest isegi võimatu. Mis kasu on kõhnusest kui sa ei saa seda nautida...Mina igatahes tegelt võitlen sellega siiamaani sellega igapäev..Olen tülis kõigi oma sõpradega..Ma närvitsen palju....Ma tean et see elu mida ma praegu elan pole mingi elu,sest kuskil täava peal kokku kukkuda,pole väga hea tunne...Ja ma tean et olen haige ja ma võitlen.Nii et igaüks teist kes põevad anorexsiat või buliimiat siis ärge ande alla ja ärge laske oma haigusel võitu saada. Jah meie haigus on kui meie kindlus millest on samas kahju loobuda ja ohutunnetus meil puudub...Aga parem ju elada kui olla surnute nimekirjas....

Ega kõik ei peagi jah lapsi saama. Ma ikka soovitaks veits rasva ka süüa. Aga kõige rohkem soovitan toitumishäirete kliinikut. Selleks on vaja kõigepealt oma probleemi tunnistada ja siis psühhiaatri juurde minna. Edasi teised juba aitavad. Ega pidevalt nälgides seda elukest kaua pole ka ju.

Mina ei ole seda põdenud , nagu lihtsalt pärast söömist tuleb selline tunne sisse nagu ma oleks midagi halba teinud .. ja siis ma hakkan kas kohe jjooksma või mingit trenni tegema , diiet on ka , kuid see pole nagu mingi väga hull võinii , aga jah nii hull asi küll pole