EEVA naistekas

Kust sa ostad neid? Jalgade pikkusest vist oleneb ka see asi.

Ma olen igast riidepoest, kus käinud olen sobivaid riideid leidnud, kaltsukates pole käinud, aga üks sugulane ütles, et Tallinna kaltsukatest leiab ka ikka igasuguseid häid riideid, peab oskama otsida...ja poodides on tavaliselt riided sorteeritud nii, et kõige peale pandud XS suurused - see peaks siis vist 0-suurus olema.

Mul on nii pükstega et 36 suurus peab siis olema, no mingi pta poe 34 siis, siis on ümbermõõt paras aga pikkus on ikkagi 10cm üle short versioonil. Vanasti sain seppäla lasteosakonnast pükse:D teksasid aga nüüd enam ei saa sest puus on arenenud ikkagi naise omaks ja kui suurem number osta siis jääb kotitama säärtest ka kole siis.
Mul need jalad kuidagi lühemad kui standart ette näeb:D
Kaltsukates ma ei käi kunagi, lihtsalt ei viitsi tuhnida, poodides samamoodi jalutan ringi ja kui näen siis näen ja kui ei siis ei viitsi tuhlata ka.

Olen leidnud ka PTA-st sobivaid pükse, aga muidu see pood mulle eriti ei meeldi. Nendest teksade poodidest olen alati sobivaid leidnud, aga need seal ikka tõsiselt kallid...Reserved ja Monton on ka head kohad.

Pöörduge nüüd teemasse palun ! Püksid ei ole vist eriti teemasse anoreksia puhul

ma kardan et ma võin ka anorektikuks hakata sest ma jälgn koguaeg om akaaluda ja ma lihtsalt ei saa ma mõtreln kogu aeg kaalule ja proovin vähem süüa sest ma vaatn kogu aeg f tv ja siis ma tahan ka modelliks saada ja kõik ütelad et ma nii kõhn kuid ma tahn vähem kaaluda ja see on juba nii nme ma mõteln koguaeg kaalule koolis kodus ja kuia teised mulle ütlevad et ma nii kõhna siis ma ei tee välja nedest ja ma mõtelsinet äkki peaks ka arst poole pöörduma aga siis ma ei saa kõhnaks ma olen 174 pikk ja kaalun 47 täna just kaalusin see on tegelt normaalne ju aga ma tahan täiega vähem kaaluda:(

Sa ei saa anorektik olla, kui mõtled, et oled/hakkad olema. Kui probleemi endale teadvustad, ei saa midagi juhtuda. Vähemalt mina arvan nii.

-Cerry kui sa kunagi emarõõme tahad nautida siis ära alla küll võta, niigi oled tugevas alakaalus, ime et su organism ei streigi veel.
Ja modelliks ei saa kodus istudes vaid agentuure puistates ja kui siis ka ei õnnestu siis sokutada end reklaamidesse jne jne.

Ma ei ole vist kunagi oma kaalule mõelnud. Ma ei tea isegi, palju ma kaalun.

Anorektikuks ei saa niimoodi hakata, et nii nüüd ma tahan ja olen anorektik, anoreksia on ikka haigus...isegi kui suudad ennast nii kõhnaks näljutada kui anorektikud on, ei ole sa veel anorektik...anorektikud ei saa aru kui kõhnad nad tegelikult on, põhieesmärk on ainult kaalunumbri vähendamine...olgu see juba nii väike kui tahes.

See haigus tulebki ju kui vahtida igast kondikubusid ja siis tahta olla nendemoodi, kinnisidee on see. Anoreksia on psüühiline haigus, millel on rängad füüsilised ja vaimsed tagajärjed.

Ma pole öelnudki et olen

Juhul kui kellelgi on haiglas mõni tuttav med-õde vms siis las viib teid ringkäigule anorektikute juurde. Olen kuulnud, et nii on tehtud ja siis on tüdrukutel ikka tõsine hirm tekkinud ja mõistus tagasi tulnud. Valudes piinlevad ja tigedad inimesed kes teavad, et surmast pääsu pole on päris jube vaatepilt.

Olen ise ka põdenud seda. Olin kolm nädal haiglas suvel. eil olnud just kõige lahedam. Soov onb siiani saada peenemaks tahaksin kaaluda kõige rohkem 45kg. Olen ise 161cm pikk, nüüdseks juba 15aastane (kui see kõik algas olin 14aatane)ja enda arust see küll alakaal pole. Mulle oli mitu korda juba öeldud, et olen paks ja võiksin alla võtta, pani i-le täi tädi ütlus, et olen paksem juba kui mu ema.
Mõtted tiirlevad koguaeg kaalu ümber. Kuigi jah haiglast sai küll palju abi. Kui mõistusega asja juures ei ole ja ajada oma joru ega siis terveks saa ka . 

Võtsi alal mingi pooleteist kuuga 12 kg. See oli umbes veebruaris-märtsis. Olin endaga vägagi rahul kuigi tahtsin ikkagi alla võtta. Üritasin süüa võimalikult vähe ja kui sõin siis oksendasin. See oli juba ja on siiani. Endale on raske seda tunnistada ja üldiselt ei tunnistatagi ennem kui paranemis soovi pole.




Nii millinema ma kõige hullemal ajal olin? Hmm kõrvalt vaatajana on raske öelda. Olin näost hall silmaalused lillakad, nahk kare, juukseid tuli igapäev hästi palju ära, kui sõin midagi sisi sees ei püsinud (toppisin näpud kurkui või tuli ise üles) ja mul polnud kunagi head tuju, olin vihane enda peale. Kõige hullem mis oli, hakkasin tegelema ka enda karistamisega, lõikumisega. Käed ja keha armiline. tegin iga päev trenni käisin 4korda nädalas kergejõustikus, 1korra ujumas ja igapäev kõndimas ja 3korda nädalas jooksmas hommikuti.

Praegu on natukene olukord parem, üritan küll süüa, aga raske on. Soov on ka lõikumisega tegeleda aga võimalikult hoidun (no mingi paar korda nädalas vähemalt peab saama ikkagi teha). Teen trenni 4korda nädalas ja 1korra ujumas. Kehakaal ei alane, aga kuidagi, näljuta palju tahad kuigi jah olen nüüd saanud ikka alla ka. Praegugi on jube külm ja veidi hallikam. Anoreksiaga kaasneb ka depressiivsus.

Ma ei ole mitte millegiga rahul enda juures, vaatan igapäev miu korda peeglist enda ja mõtlen et millal küll taas need kilod kaovad. Õppimine on ka veidi juba langenud. Sporditulemustest rääkimatagi. Mitte ühtegi tulemust ei ole tulnud sellel aastal normaalset, millega võiks rahul olla. Käisin ka see aasta maijooksul (7km), kevadjooksul (7,2km) ja kahel sügisjooksul mis olid 10km  pikad. 

Kõige vähem, olen kaalunud on 41,5kg. Ei ole just teab mis kohutav, aga sellest nõiaringist on raske välja tulla. 




Soovitus kõigile: Parem on mitte alustada, kui hiljem sellest välja rabeleda.

endal tekkinud tõsine toitumishäire depresiooni tõttu. söök ei püsi sees ja isu ka ei ole. viimati sõin 4 päeva tagasi, mis ka koheselt välja tuli:(

minu vanemad ja kõik ümberringi olevad inimesed on märganud mu suurt kaalulangust...olen õppinud nüüd rohkem sööma, aga suurt elumuutust nagu pole...kuigi võtsin poole aastaga väga palju alla

mul oli sama lugu - ma järsku võtsin niiii palju alla ja olen nüüd nii kõhn. no mitte niiii kõhn, aga suhteliselt kõhnakene, kuigi ma ise võiksin ikka nuriseda, aga siis tuleb mõistus pähe ja tegelikult olen oma kehaga siiski väga rahul ning mees ka.
ometigi ei olnud ma anorektik ega midagi. süüa sain korralikult. lihtsalt, periood oli ilmselt selline.

Ei ole ise põdenud, olen 179 pikk ja kaalun 70.- olen juurde võtnud mingi 4-5 kg. tahaks suveks ikka vähemalt 65 peale saada. kusjuures ma tunnen ennast viimasel ajal imelikult halvasti, jõudu pole ja pilt tahab vahepeal ära kaduda, nt kui pesemas käin, sis lööb silme eest mustaks ja pilt tahab ära kaduda. Ja ma ei jõua käsi üleval hoida, et pead pesta ja loputada See pole normaalne. Ma olen kurgumandlite operatsiooni järjekorras- eelisjärjekorras- se võib äki sellest ka tingitud olla. vereproovid ja kõik olid muidu korras... Mul vahepeal tundub, et ma söön piiramatult ja palju- võtan nii suure taldrikutäie ja sunnin ennast seda kõike alla kugistama- mõtlen küll, et ei pinguta järjekordselt üle... aga se juhtub. Ja sis veel, kool on läbi, tööl ma ei käi- sest tööd pole--- istun kodus- no muidugi käin jalutamas ja värki et 24/7 toas ei istu. ja sis ongi, istun kodus ja söön...söön ja sis on igav ja jälle söön... vaatan telekat ja jälle söön......
Siin alles seda teemat lugedes hakkasin tõsisemalt mõtlema selle peale. Ja midagi tuleb ette võtta!

Mul on 17 aastane sugulane. Kellel on 25 aastane vend. Ja ta vend on nii tropp ka- kogusaeg kutsub oma õde paksuks ja mõnitab. Süüa võtab sis enamvähem ütleb talle, et appi, sööd nagu mingi elevant jne. Ja mul viskas ükskord nii üle ja sõimasin sellel tüübil näo täis. Lühidalt: tra sa mõtled ka v? Ise oled 25 peaks mõistus peas olema- ise mingi mõnitad oma õde siin? kui sa talle kogusaeg sellist iba ajad sis ta varsti ongi mingi anorektik valmis ja toitumishäiretega, sest sina süvendad talle, et ta on paks ja kole... jne.

Soovin kõigile jõudu ja jaksu!

Kas vannitoas on õhku piisavalt ikka, siis kipub ka pilt ära minema kui õhku eriti pole. Ma istun ka kodus aga ma ei söö, selle asemel otsin netis tööd nii, et unustan süüa või siis magan, magamine on hea alternatiiv päevasele söömisele. Või siis tõesti kui igav ja muudkui on isu ja isu siis oleks hea varuda mingeid kergemaid asju ja juua rohkem vett. Trennis on ka hea käia, nt ujula mullivannis on igastahes parem vedeleda kui kodus süüa. Trenni raha saab ilusti kokku kui ei kuluta söögile palju ja ei osta mõtetuid asju.

Hakkasingi üleeilsest trennis käima, ostsin kuukaardi www.tervisex.ee spordiklubis- see asub pärnus. olen 2 päeva järjest käinud ja enesetunne kohe parem...

ma jätan vannitoa ukse lahti tavaliselt kui pesema lähen- just sellepärast, et õhku oleks. Viimasel ajal ei ole seda nõrkust esinenud, kuid ta käibki nimodi hooti, et vahepeal on, ja sis tükk aega ei ole.... ma ei tea millest se tuleneb. Loodan et edaspidi seda eriti ei esine. kusjuures ma hakkasin mõtlema, et se nõrkushoog võib olla seotud päevadega... viimased paar, kolm kuud on see mul nii olnud, ja tegelikult just enne päevade algust või siis nende ajal... võib ju olla küll sellega kuidagi seotud?