sama toidu puhul lihtsalt väiksemate portsionite peale üle minna on umbes sama raske kui kaamel nõelasilmast läbi ajada. vajab tohutut enesekontrolli ja ei anna lõpuks ikka õiget tulemust. ainult ajad ennast ja end ümritsevaid inimesi paranoilise näljutamisega hulluks.
tuleb muuta kogu toitumist, kuulata oma keha, milline toit talle sobib ja milline mitte. kui on leitud enda jaoks sobiv menüü kaob ka mõtetu (magusa)isu/näljatunne ja energiat on tunduvalt rohkem.
mina olen lihtsalt katse-eksituse meetodil ja oma keha kuulata üritades leidnud toidud, mis mulle meeldivad ja ka kehale paha ei tee. kui vahest ikkagi suuremas koguses midagi "valet" sööma juhtun, on pärast ebameeldiv enesetunne. kõhus on raske, energia kaob kehast, tekib ka täiskõhuga näljatunne, näonahk läheb käest ära jne. jne.
varem ma sõin suht palju magusat. sel ajal oli tavaline, et shokolaadi pidi sööma nii palju, et süda kergekt pahaks läheks, alles siis sai isu täis.
praegu söön shokolaadi päris harva (kui just keegi pakub), poes ei tekita kommilett mingeid emotsioone, isu on hoopis puuviljade, kodujuustu või küpüsetatud liha järgi. isegi kui sünnipäevale minna, tekitab salat hulga rohkem isu kui kringel.
tegelikult on see naljakas, kui ma ise seda ei tunneks, siis ei usuks!
seejuures ei ole raske mitte see, et millestki peab loobuma - tegelikult ei pea ju, sest nüüd on uued lemmikud. raske on hoopis leida aega ja viitsimist. et ei söö mitte seda, mis kodus teistest järel on, vaid ostan poest just endale asju ja kui vaja kulutan aega ka nende valmistamiseks ning pean ka kiirel tööpäeval meeles vähemalt 4 (ideaalis 6) x päevas süüa. kui päeval nii tihti süüa, siis pole ka õhtul koju tulles enam näljatunnet.