EEVA naistekas

tere.! olen koduarestis, sest juhtus 1 asi , mis pole tegelt väga hull aga jah. ema ütles et oled koduarestis terve suvi. aga ta eriti muidu ei pahandanud. see asi juhtus u 5 päeva tagasi. olen see kogu aeg pmst kodus olnud. oleme ka rääkinud sellest ja ema sai aru et ma kahetsen ja enam nii ei tee. ma tõesti kahetsen. aga nüüd on selline asi et, kodus on igav:( ja tahaks olla väljas, sõpradega, niisama olla ja rääkida. aga kuidas seda saavutada?


kas ma peaks olema kurb näiteks, kui ema kodus on, ja siis ta äkki saab aru, või noh hakkab kahju? sest talle ei meeldi kui ma kurb olen.


või mida ma peaks tegema? ma nii tahaks väljas käia, aga jah. (((


suur tänu

Ole talle abiks kodus. Püüdke kompromissile jõuda. Oled nt. teatud tundide arvu õues vms. Ma usun, et ta saab aru. Terve suvi toas kinni hoida on nagu kerge ahistamine tegelikult.

tee nt. nii , et lase kellegil endale helistada ja las ta kutsub sind välja , siis ütle nagu hästi kurva häälega : ma ei või , kuigi tahaks . aga tee seda niimoodi , et ema kuuleks sind , aga sa oleks teises toas . ja siis pane kõlari peale ja las see su sõber siis räägib igast lahedaid asju , mis nad õues on teinud ( mitte pättusi ) . loodan , et saad õue !

Ise ka koduarestis olnud teismelisena ja meie saavutasime emaga ka kompromissi alati. Esialgu ta ütles mulle kohe, et oled nii kaua kodus või terve suvi istud maal vms, aga pärast on leebunud ja lubanud mind õue teatud ajaks. Arvan ka, et aita ema kodustes tegemistes ja küsi ilusti, kas sa võid nt paariks tunniks sõbrannadega välja minna. Millalgi ta ikka leebub.

kui see just niiväga saladus pole siis .. sweetysugar , kas sa ütleksid meile millega sa hakkama said ?

sorry, aga see on selline asi mille pärast võib mul natuke häbi hakata aga midagi hullu see ka ei ole. aga jätaks jah selle enda teada, sest pole õnnelik selle üle.